Keeleteadlase karm järeldus ⟩ Rohkem dramaatilisi arstijutte – muidu ei saada kliimariskidest aru

Praegune kliimakriisi käsitlus raskendab mitteekspertidel mõista Maa elutugisüsteemide kokkuvarisemise tõsidust. Foto: Unsplash

Rahvusvahelistes avalikes aruteludes kasutatakse sageli termineid, nagu globaalne soojenemine, kasvuhooneefekt ja kliimakatastroof, kuid nende väljendite tõhusus on piiratud. Need on kuidagi pehmed ja annavad olukorra tõsidusest, mis kliima ja keskkonnaga toimub, eemalseisva ning passiivse pildi.

«Kliimakommunikatsiooni üks peamisi probleeme on see, et see ei kajasta probleemi tõsidust piisavalt. Tavapärane keel esitab takistuse mitte ainult ühiskondlikule arutelule, vaid ka poliitilistele ja juriidilistele regulatsioonidele, mis on hädavajalikud,» selgitab Berliini vabaülikooli (Freie Universität Berlin) neurolingvist Dr Bálint Forgács.

Hiljuti avaldatud uuringus pakkus teadlane välja meditsiinilise terminoloogia kasutamise kliimakommunikatsioonis uue lähenemisviisina, et suurendada avaliku keelekasutuse ning lugude mõjukust ja et nende abil  saaksid poliitilised lahendused enam tuge.

Uuring «A Medical Language for Climate Discourse» («Meditsiiniline keel kliimaaruteluks»), mis ilmus ajakirjas Frontiers in Climate, toob esile, kuidas akadeemiline ja professionaalne suhtlus kliimamuutuste teemal sageli põhjustab arusaamatusi või ei edasta olukorra kiireloomulisust piisavalt ühemõtteliselt. See tuleneb sageli paljude kliimateadlaste eufemistlikust või liiga tehnilisest keelest, mis on osaliselt seotud teadusnormidega enesekontrolli ja tagasihoidlikkuse osas. Praegune arutelukäsitlus raskendab aga mitteekspertidel mõista Maa elutugisüsteemide kokkuvarisemise tõsidust.

Uuringu peamised järeldused on järgmised:

• Metafooriline keel ja selle mõjud: Teaduslikud metafoorid võivad olla väga avatud tõlgendamiseks ja võivad avalikku ja poliitilist diskursust ebaproportsionaalselt mõjutada oma väljendusjõu tõttu. Eufemistlik ja tehniline žargoon võib tekitada segadust või arusaamatusi kliimakriisist mõtlemisel, eriti mitteekspertide seas.
• Ettepanek kasutada meditsiinilist terminoloogiat: Meditsiinilise terminoloogia kasutamine võiks kujundada kliimaprobleemid nii, et rõhutatakse elupäästvate meetmete vajalikkust. Näiteks kliima murdepunkte võiks kirjeldada kui «metastaase», kuna see kutsub esile tõsisemat ja kiireloomulisemat reaktsiooni ja oma loomult ongi tegemist samasuguse protsessiga nagu vähkkasvajagi puhul: kui ravi ei õnnestu, levib haigus edasi.
• Rohkem produktiivseid poliitilisi arutelusid: Tehnilisest uurimistööst meditsiinilisse konteksti üleminek võiks soodustada ausamat hinnangut vajalike õiguslike ja regulatiivsete sammude kohta, et hoida planeet elamiskõlblikuna.
• Võrdlus teiste kõrge riskiga valdkondadega: Võrreldes teiste kõrge riskiga valdkondadega, nagu lennundus ja meditsiin, jääb kliimapoliitika maha akadeemiliste teadmiste rakendamisel ja reguleerimisel vastutuse ja ohutuse teemal eluohtlike küsimuste kontekstis.

Forgács rõhutab, et praegused kliimaterminid väljendavad sageli positiivseid emotsioone (nt roheline, ökoloogiline) või on passiivse tooniga (nt katastroof, kriis), mis alahindab olukorra kiireloomulisust. Negatiivsema (nt globaalne põletamine, ülekuumenemine), aktiivsema (nt kliima hävitamine, kliimaenesetapp) ja otsesema keelekasutuse (nt ahjuefekt) kasutamine võiks panna laiemat avalikkust ja poliitilisi otsustajaid võtma vastu drastilisemaid meetmeid.

«Meditsiinilise keele kliimakommunikatsioonis kasutuselevõtt võiks kaasa tuua tõelise paradigma muutuse. See lähenemine võiks võimaldada tõhusamalt edastada kliimakriisi tõsidust ning suurendada vajalike meetmete vastuvõtmist laiemas avalikkuses ning nende poliitilist ja juriidilist rakendamist,» selgitab Forgács.

Uuringu tulemused peaksid motiveerima teadlasi, meediaprofessionaale ja aktiviste arendama ja levitama uusi, tugevaid ja väljendusrikkaid metafoore, mis edastavad selgelt ja lühidalt kliimahävituse kiireloomulisust ja tagajärgi.

Allikad: Freie Universität Berlin ja Phys.org