Teadlased avastasid midagi võigast haide käitumises

Heeringhai pärast teadlaste poolt sateliitmärgise paigaldamist. Foto: Jon Dodd

Teadlased avastasid karmi juhtumi, kus Bermuda vetes leidis aset hai rünnak oma liigikaaslase vastu. Tiine Atlandi heeringhai (Lamna nasus) tapeti ja söödi ära ning juhtunust saadi teada tänu satelliitmärgisele, mis oli hai külge kinnitatud. Kummalised temperatuuriandmed andsid lõpuks ühese selgituse.

Brooke Anderson Arizona riiklikust ülikoolist (Arizona State University) selgitas ScienceAlertile, et algul oli raske uskuda, mida satelliitmärgis edastas. Ta püüdis leida alternatiivseid selgitusi sügavas vees toimunud temperatuuri tõusule, kuid kõik märgid viitasid sellele, et tiine heeringhai langes veelgi suurema hai saagiks.

Harilik heeringhai on suur hai, keda leidub laialt kogu maailmas, kuid nende arvukus on muret tekitavalt languses. Harilik heeringhai on populaarne harrastuskalastajate saak, kuid teda püütakse ka kaubanduslikul eesmärgil. Need haid võivad kasvada kuni 3,7 meetri pikkuseks, kaaluda kuni 230 kilogrammi ja elada mitukümmend aastat vanaks. Nagu teised heeringhaid, inkubeerub esialgu munades ema sees ning koorub umbes kaheksa kuni üheksa kuud enne sündi. Emased hakkavad sigima umbes 13 aasta vanuselt ja siis saavad nad iga aasta või kahe tagant kuni neli järglast.

Selline aeglane sigimistsükkel muudab liigi populatsiooni väga haavatavaks, eriti kui neid ohustab mitu tegurit korraga. Anderson ja tema kolleegid jälgisid neid haisid satelliitsiltide abil, et mõista paremini nende käitumist ja liigi kaitsmise võimalusi. Satelliitsildid, mida nad kasutasid, salvestavad andmeid, nagu temperatuur, veesügavus ja ligikaudne asukoht. Kui märgis on teatud aja jooksul looma küljes olnud, eraldub see ja tõuseb veepinnale, kust hakkab andmeid teadlastele saatma. Kui hai oma uime iseseisvalt veepinnale tõstab, annab see täiendavaid asukohaandmeid.

Brooke Anderson (paremal keskel) ja teiste teadlaste meeskond, sealhulgas Beckah Campbell (vasakul keskel), on veetnud viimased aastad heeringhaisid märgistades ja jälgides. Foto: James Sulikowski

Tiine 2,23 meetri pikkune heeringhai märgistati 28. oktoobril 2020. Andmed hakkasid laekuma 3. aprillil 2021, kuid need olid kummalised. 24. märtsini käitus hai tavapäraselt, sukeldudes Põhja-Atlandi ookeanis öösel 100–200 meetri sügavusele ja päeval 600–800 meetrini, kus temperatuur kõikus vahemikus 6,4 kuni 23,52 kraadi Celsiuse järgi. 24. märtsil oli aga temperatuur oluliselt kõrgem – umbes 5 kraadi võrra soojem kui ümbritsev vesi.

Anderson ja tema meeskond järeldasid, et tõenäoliselt oli jälgimisalune heeringhai langenud röövlooma ohvriks. Arvatavasti kas mõrtsukhai (Carcharodon carcharias) või hariliku makohai (Isurus oxyrinchus) poolt. Märgis oli tõenäoliselt mõnda aega röövlooma seedetraktis, kuni see väljaheitega koos ookeani tagasi sattus ning pinnale tõustes oma andmeid edastama hakkas.

24. märtsist näitas märgis oluliselt kõrgemat temperatuuri kui varem. Foto: Anderson et al.

Anderson selgitas, et temperatuuri tõusu põhjuseks pole tõenäoliselt see, et hai oleks liikunud soojematesse vetesse. Kõik ülejäänud andmed – sukeldumiskäitumise muutus, sildi enneaegne eraldumine ning uimesildilt edastamata jäänud asukohaandmed – viitasid sellele, et hai langes tõenäoliselt saagiks.

Kuigi on teada, et suuremad haid võivad omavahel võidelda ja üksteist süüa, on see esimene kord, kui selline juhtum on dokumenteeritud heeringhai suhtes. Veelgi muret tekitavam on fakt, et rünnaku ohvriks langes tiine hai, mis tähendab, et ühe hoobiga kaotas liik mitu isendit. See võib viidata sellele, et röövloomade mõju heeringhaidele on seni alahinnatud.

Anderson usub, et tegu pole uue käitumismustriga, vaid lihtsalt sellisega, mida pole varem vajalike tööriistade puudumise tõttu suudetud tuvastada. Rohkemate heeringhaide ja teiste haide märgistamine aitaks paremini mõista, miks haid liiguvad Põhja-Atlandi avavetele, kui tihti sellised kohtumised aset leiavad ning millist mõju need liigi arvukusele avaldavad.

Teadlane märkis, et ookeani saladuste avastamine on alati olnud väljakutse, kuid tänu satelliitsilditehnoloogia arengule on võimalik jälgida ja avastada uusi käitumismustreid mereelukate, sealhulgas väga liikuvate haide puhul. Anderson lisas, et mida rohkem loomi suudetakse märgistada ja jälgida, seda rohkem selliseid käitumisjuhtumeid võib ilmneda.

Uuring avaldati ajakirjas Frontiers in Marine Science.