UURING OXFORDIST: kui inimesed üleilmselt koostööle ei pöördu, ongi «hambad»

Borodino lahing, nagu seda 7. septembril 1812 Moskva all toimunud lahingut 10 aastat hiljem kujutas maalikuntsnik Louis-François Lejeune. Ilmselt on lahingutest ja verevalamistest kogu inimkonna ajaloo vältel tehtud arvukamalt kunstiteoseid kui koostööst ja kokkulepetest. Foto: Wikimedia Commons

Paljud tänapäeva inimkonna ees seisvad suurimad väljakutsed – alates kliimakriisist ja vaesusest kuni toidupuuduse ja terrorismi probleemideni – on võimalik ületada ainult koostöö ja kollektiivse tegevuse kaudu globaalsel tasandil. Kuidas aga saavutada inimkonna üleilmset ühtsust sel viisil? Teadlased on näidanud, et see esialgu lootusetuna näiv ülesanne – toimida globaalses koostöös – võib teatud tingimustel isegi lahenduda.

Uue uuringu tulemused viitavad, et võti võib peituda kahe sotsiaalse sidumise kõige mõjusama ajendaja – jagatud päritolu ja jagatud transformeerivate kogemuste – kasutamises, kuigi mitte ainult hõimu, rahvuse või usukogukonna tasandil, vaid inimkonna laiemal tasandil.

Uuringu esimene autor Lukas Reinhardt (globaalse kooskõla labori juht sotsiaalse sidususe uurimiskeskuses (Centre for the Study of Social Cohesion ehk CSSC) Oxfordi ülikool) sõnas: «Meie versus nemad mõtlemine on paljudes kohtades maailmas tõusuteel, võimendades konflikte ja raskendades lahenduste leidmist pakilistele globaalsetele probleemidele. Meie uurimus näitab siiski, et on võimalik edendada jagatud globaalset identiteeti, mis võiks hõlbustada koostööd globaalsel tasandil. Meie leidude praktilised tagajärjed poliitikakujundajatele, valitsusvälistele organisatsioonidele, poliitikutele ja aktivistidele on laiaulatuslikud.»