Raugad lebavad selili metsateedel ja surevad vaikuses

Metsaradadel võib kohata surevaid rauku. Foto: Pixabay

Metsas või ka linnas erinevates kohtades on näha neid selili lebamas ja kui selline inimlikust abisoovist kõhuli pöörata ajab ta end taas selili – justkui tahaks kõhu peale päikest lasta.

Metsasitikatega (Anoplotrupes stercorosus) on aga sedapuhku lood sootuks teised. Tegemist on loodusteadlase Urmas Tartese väitel raukadega, kel on jäänud elu viimased hetked läbida ning selilioleku põhjuseks on arvatavad neuroloogilised häired.

End selili heitnud metsamardikas. Foto: ukrbin.com

Nende kõhuliaitamisest pole erilist abi, sest järgmisel hetkel on nad samas seisus. Võib ju oletada, et evolutsiooniliselt teevad nad sel moel end võimalikele neist toitjatele paremini kättesaadavaiks – aineringlus peab toimima.

Metsasitikad on levinud kõikjal Euroopas. Levila ulatub 67. põhjalaiuskraadini ja mägedes 2 km kõrgusele. Eesti metsades on ta tavaline. Täiskasvanud isend on 12–20 mm pikk, pealtpoolt sinkjasmust ja altpoolt metalliksinine. Kattetiibadel on tillukestest täppidest koosnevad soonekesed. Ta toitub sõnnikust, mädanenud seentest ja puude mahlast.

Metsasitikad kaevavad maasse 70–80 cm pikkuse käigu, millesse emane muneb munad. Käigu kaevavad isane ja emane koos, kusjuures emasele jäävad maa-alused ja isasele maapealsed tööd, näiteks emase poolt käigust eemaldatud pinnase kõrvaldamine. Käik on tüüpiliselt mitme haru ja kõrvalkambritega. Suguühe toimub tõenäoliselt maa all käigus.

Tõukudele toiduks viiakse käiku taim- ja segatoiduliste loomade sõnnikut. Tõugud talvituvad pinnases, nukkuvad kevadel ja valmikud väljuvad nukust alles juunis. Paljunema hakkavad nad järgmisel kevadel, kaks aastat pärast munemist ja aasta pärast nukust koorumist.