NEW SCIENTIST ⟩ Meie keeleline võimekus võis areneda tööriistade kasutamisega käsikäes

Asjaolu, et mõned ahvid suudavad kõige keerulisemaid mõistatusi lahendada, viitab, et pärisime süntaksi töötlemise võime viimaselt esivanemalt, keda me šimpansidega jagasime. Pilt on illustreeriv. Foto: Pexels

Meie uskumatult keerukas keeleoskus on kogu inimkogemuse keskmeks ja ometi on siiani mõistatus, kuidas see tekkis. Me ei oska selgitada, miks oleme tänini ainsad elavad inimlased, kellel selline võime on.

Neile küsimustele on keeruline vastata juba sellepärast, et kõnest fossiilseid jälgi maha ei jää. Küll aga saame vihjeid otsida oma ahvidest sugulastelt, nagu teeb Londoni ülikooli kognitiivteadlane Gillian Forrester. Ta on šimpansidele, gorilladele, orangutangidele ja inimlastele kokku pannud pusled, mille abil püüab ta selgitada üht teooriat selle kohta, kuidas keel on arenenud. New Scientistile rääkis Forrester, kuidas tema leiud on meie arusaama ajust proovile pannud ning kuidas need maalivad selgema pildi sellest, kuidas keel arenema hakkas.

Kust sai alguse teie huvi keele-evolutsiooni uuringute vastu?

Mind on alati huvitanud 1980. aastatel toimunud katsed šimpanseid rääkima õpetada. Mina olin siis veel laps. Need katsed kukkusid kolinal läbi faasis, kus šimpansitele üritati õpetada sõnade keerukamateks fraasideks kombineerimist. Siis hakkas mind huvitama, milliseid ühiseid omadusi on inimkeele ja teiste loomade kommunikatsioonisüsteemide vahel, kuidas ja miks tekkis keelesüsteem inimestes ning miks see teistel inimlastel samamoodi välja ei arenenud.