Antarktika 200 laevalogi: Londonis käime katuseid mööda

Järgmine peatus oli me Jongerti kodumaal Hollandis. Nagu hobune tegevat kodu poole sõites hoogsamat sammu, nii tundus meid ka Põhjameri sinna sõites hoidvat. Saime lainet ja tuult, aga tükk maad mõõdukamat, kui kurikuulus Põhjameri tavaliselt pakkuma kipub.

Peatus rahvusvahelise õiguse linnas Haagis, kus on esindused enam kui 160 rahvusvahelisel organisatsioonil, polnud pikk, aga oli intensiivne ja uhke. Meid oli saabumisel tervitamas Eesti suursaadik Kaili Terras, kes laevapere lahkesti saatkonda kutsus. See polnud lihtsalt «tulge korraks läbi, joome tassi teed», mis samuti väga tore oleks olnud, aga see oli ülimaitsev ja kuninglik kostitus vapiga taldrikutelt.

Õhtusöögi autoriks oli saatkonna asjaajaja Fernando Julião, eraelus profikokk, kelle «middle name is inspiration» ja kes on võimeline toitma ka 500 inimest. Meie eine olevat olnud tema jaoks otsekui perele õhtusöögi tegemine. Üheks pereks me söögi käigus kasvasimegi, peaaegu oleksime suursaadiku järgmiseks etapiks pardalegi saanud. Kaili Terras tegi meile linnas ekskursiooni ja laevas käis neil päevil arvukalt külalisi uudistamas. Eesti aukonsul härra Nicolaas Anthony van de Griendt pakkus end lahkesti me regulaarselt kogutavate vee- ja tolmuproovide Eestisse viijaks.

Eesti aukonsul  Rotterdamis hr. Jan Brouwer oli me lahkumisõhtul kaipealsesse restorani kokku kutsunud hulga eestlasi ja Eesti sõpru, isegi oma jazz-rock «poistebändi»,  mis õhtu eriliselt meeleolukaks tegi. Tervitamas oli ka linna esindaja, kes laevale Haagi vapi kinkis. Haagi ühe piirkonna vapil on kolm heeringat. Sel kohalikul delikatessil võetakse sabast kinni, pannakse peapool suhu ja andekamad lõpetavad heeringa kohe esimese ampsuga siis, kui saba on suuni jõudnud. Katsetasime isegi, oli väga hea ja väike heeringatünn sai Haagist laeva toodud. Viimased vastuvõtule tulnud aitasid otsi klaariva laeva ahtris kambüüsivahtidel veel õhtusöögiks kartuleid koorida. Lahkusime Haagist laulu ja tantsuga, kaldalt lehvitati valge rätikuga meile järele, nagu ühes tublis mereriigis juba aastasadu kombeks.

Pärast öö läbi purjetamist läbi suurte tuuleparkide ja varavalges olime Thamesi jõe suudmes. Kui järjekordse käänaku tagant vana hea Tower Bridge paistma hakkas, koguneti vööri pildistama. Oli päris ebareaalne tunne Tower Bridge’i vahetus läheduses otsad kaisse anda. Õhtul jalutasime üle silla Clipper Round the World Yacht Race’i laevu vaatama. Need olid lüüside taga väikeses veesilmas järgmise päeva ootel, mil algamas järjekordne purjeregatt ümber maailma. 228 päeva ja 41165 meremiili üle kõigi ookeanide. Regati algatajaks Sir Robin Knox-Johnston, Golden Globe Race esimene võitja 1969. aastal, ametlikult esimene inimene, kes üksi ühegi peatuseta ümber maailma sõitis.

Me kaikoht on aga üks põnevamaid, kuhu Londonis sattuda võib. Oleme 1955. aastal ehitatud väikese ja kaunis väsinud olemisega jäälõhkuja poordis. Tema omakorda on kaldast viies laev. Jääd ei lõhu ta enam ammu ja seal elab üks sõbraliku olekuga mees, kes uued «naabrid» kohe lahkesti külla kutsus. Oli elamus! Kogu see piirkond on täis vanu seisvaid laevu, milles elatakse nagu ujuvas majas. Mitmel kasvavad pardal puud, rohelust on tublisti. Me teerada kaldale kulgeb selles mõnusas boheemlaslikus võpsikus laevatekke pidi elanike peade kohal ehk et Londonis käime katuseid mööda.

Maris Pruuli, «Admiral Bellingshauseni» pootsman