Sakslanna lahkab doktoritöö jaoks eesti keele pilte

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Sakslannast foneetik Mareike Plüschke on üks vähestest välismaalastest, kes on end pühendanud eesti keele uurimisele. Naise sõnul pole välistatud ka võimalus hakata oma keeleoskust ja teadmisi rakendama tulevikus just Eestis.
Sakslannast foneetik Mareike Plüschke on üks vähestest välismaalastest, kes on end pühendanud eesti keele uurimisele. Naise sõnul pole välistatud ka võimalus hakata oma keeleoskust ja teadmisi rakendama tulevikus just Eestis. Foto: Margus Ansu

Sakslanna Mareike Plüschke plaanib kaitsta tuleval aastal Müncheni Ülikoolis doktoritöö eesti keele foneetikast, selleks muudab ta 15 eestlase poolt arvutisse loetud laused graafilisteks kujutisteks ehk sonogrammideks ja lahkab neid siis üksipulgi.

Pean ütlema poole tunni jooksul kümneid ja kümneid lihtlauseid algul aeglaselt, siis kiiresti. «Me leiame vaalu ju. Me nõuame vaalu ju. Me nõuame villu ju. Me leiame Villu ju. Me nõuame viilu ju. Me leiame viilu ju.» Ja nii edasi ja nii edasi. Pärast ettelugemise lõppu üritan vajutada kõigi eesti keelt õppinud välismaalaste konnasilmale ja uurin Plüschkelt, mitu välteviga ta ettelugemise käigus ise tegi. «Lugesin selle kuus korda üle, aga ma ei tea, palju mul vigu oli – tegin seda üksi,» naerab Plüschke.

Nüüd näitab Plüschke rüperaali ekraanilt sonogrammi, mis on inimese jutu graafiline kujund. Selle pildi harutab ta omakorda lahti konsonantideks ja vokaalideks ning analüüsib ka nende kestust. Mõne koha peal on jutu «foto» tumedam ja siis heledam, nõnda leiab Plüschke häälikud üles. «Uurin põhitooni kontuure ja seda, kuidas on need seotud eesti keele väldetega. Kui me räägime, siis on meil intonatsioon ehk põhitoon, mis on vahepeal kõrgem ja siis madalam.»

Plüschke ei taha siiski rääkida üleliia põhjalikult seekordse katse eesmärgist. «Igal juhul on see seotud väldete, põhitooni kontuuri ja ka kõnetempoga,» poetab ta. Doktoritöö üldisemaks eesmärgiks ongi õppida paremini tundma eesti keele prosoodiat ehk heli kõrgust, tugevust ja kestust.

Tegu on akadeemilise alusuuringuga, mille täpsem sisu ja eesmärk ongi väga spetsiifiline. Ometi võiks see olla Plüschke hinnangul ka üks säärastest töödest, mida saaks tulevikus rakendada eestikeelsete kõnetuvastusprogrammide arendamisel. Ja siin käib jutt juba arvuti või mobiiltelefoni võimest mõista inimkeelt. Kõikjal maailmas tegeldakse praegu sellega, et protsessoritega varustatud masinad suudaks inimestega suhelda. Seni veel paistab arenguruum pea lõputu. «Kõne tuvastamiseks on vaja teada  palju eesti keele intonatsioonist ja rõhkudest – sama teemaga tegelen ka mina,» selgitab Plüschke.

Sellest, miks üht eesti juurteta sakslannat hakkas üldse huvitama meie keel ja palju on maailmas üldse eesti keelt uurivaid välismaalasi, loe Postimees Plussist.

Tagasi üles