Igas plastpudelis on vees üüratu hulk plastiosakesi – loe, kuidas neid kätte saada

Missouri ülikooli teadlaste loodud lahusti ujub vee pinnal nagu õli. Kiire segamise tulemusena korjab vedelik vees olevad mikroskoopilised plastid üles ja viib need pinnale. Foto: Gary Baker / University of Missouri

Missouri ülikooli teadlased on välja töötanud tõhusa ja säästva viisi, kuidas puhastada vett mikroskoopilistest saasteainetest. Kasutades looduslikke vedelikke, suudavad nad eemaldada umbes 98 protsenti nanoskoopilistest polüstüreeniosakestest nii magedast kui ka soolasest veest.

Plastireostuse mõju inimeste tervisele pole veel täielikult teada, kuid hiljutine avastus, et me joome koos veega nähtamatuid plastitükke, on paljusid murelikuks teinud. Uus teadlaste leiutatud meetod eemaldab veest üle 98 protsendi nanoplastidest.

Teadlaste loodud lahusti ujub vee pinnal nagu õli. Kiire segamise tulemusena korjab vedelik vees olevad mikroskoopilised plastid üles ja viib need pinnale. Missouri ülikooli (Mizzou) töörühm leidis, et nad suudavad peaaegu kõik nanoplasti osakesed saastunud vee proovidest eraldada, kui nad pipetiga vedeliku pealmise kihi välja imavad. Soolase vee puhul õnnestus meetodiga eraldada 99,8 protsenti kõigist polüstüreeni saasteainetest.

Teadlased väidavad, et nende meetod pakub kulutõhusat ja potentsiaalselt jätkusuutlikku lahendust nanoplastide probleemile. Edasiste uuringute abil võib see tehnika osutuda kasulikuks isegi vee puhastamiseks muudest saasteainetest, näiteks igavestest kemikaalidest.

See joonis kirjeldab kaheastmelist plastosakeste eraldamismeetodit. Foto: Gary Baker / University of Missouri

Varasemates uuringutes on leitud, et kraanivesi ja pudelivesi sisaldavad arvukalt mikroskoopilisi plastitükke, eriti alla mikromeetri suuruseid nanoplastikesi. Mõnede hinnangute kohaselt on igas liitris pudelivees keskmiselt ligikaudu 240 000 nanoplastiosakest. Need mittebiolagunevad osakesed on mõnikord sihtotstarbeliselt valmistatud ja mõnikord moodustunud lagunenud mikroplastist.

Need võivad kergesti imbuda looduslikesse ökosüsteemidesse, jõgede või kanalisatsioonivõrkude kaudu, rehvide kulumise, põllumajandusliku äravoolu või reoveepuhastuse käigus. Tänapäeval leidub nanoplaste kõikjal maailma veekogudes, sealhulgas nii kaugetes kohtades, nagu süvameri, Arktika ja mägijärved.

«Nanoplastid võivad kahjustada veeökosüsteeme ja sattuda toiduahelasse, kujutades endast ohtu nii elusloodusele kui ka inimestele,» ütleb Mizzou ülikoolis uurimistööd läbi viinud keemik Piyuni Ishtaweera. Lisaks võivad kahjulikud kemikaalid, nagu raskmetallid või süttimisvastased ained, kleepuda ka nanoplastide pinnale, kus nad võivad bioloogiliste membraanidega kokku puutuda.

Missouri ülikooli keemik Gary Baker vaatab pudelis olevat plastiosakesi imavat lahust. Foto: Gary Baker / University of Missouri

Selliste pisikeste saasteainete eemaldamine keskkonnast ei ole lihtne ülesanne. Alles hiljuti leidsid Hiina teadlased, et kraanivee keetmine võib eemaldada kuni 90 protsenti nano- ja mikroplastist. See võiks olla lihtne viis saasteainete eemaldamiseks joogiveest, kuid see ei ole otstarbekas suuremate saastatud veekogude puhul.

Mizzou uus meetod võib lahendada nanoplastide reostuse probleemi palju kergemini kohandataval viisil. «Meie lähenemisviis rakendab väikese koguse spetsiaalset lahustit, et absorbeerida plastosakesi suurtest veekogustest,» selgitab keemik Gary Baker. «Praegu ei ole nende eraldusainete suutlikkus veel hästi teada. Tulevases töös püüame määrata kindlaks lahusti maksimaalse läbilaskevõime. Lisaks uurime meetodeid lahustite ringlussevõtuks, mis võimaldab nende korduvkasutamist vajadusel mitu korda.»

Uuring avaldati ajakirjas ACS Applied Engineering Materials.

Allikas: sciencealert.com