Globaalse soojenemise mõjud Lõuna-Jäämeres on avaldunud oodatust kiiremini

Antarktikat ümbritseva ookeani süvakihtides on globaalsest soojenemisest põhjustatud muutused toimunud oodatust kiiremini Foto: Alexandra Mazur / University of Gothenburg / Cover Images / Scanpix

Globaalsest soojenemisest tingitud muutused Lõuna-Jäämere veeringluses toimuvad värske uuringu andmetel varem, kui on seni prognoositud. Need muutused võivad endast märku anda kogu planeedil ja globaalsele soojenemisele veel omakorda hoogu juurde anda.

Teadlased arvavad, et antarktilise jää kiire sulamise ja kasvuhoonegaaside heitest põhjustatud temperatuuritõusu kiirenemise tõttu on oodata märkimisväärset mõju globaalsele toitaineid, hapnikku ja süsinikku transportivale võrgustikule. See ei ohusta ainult mereelustikku, vaid võib muuta ka ookeani rolli süsinikdioksiidi siduja ja soojuse neelajana.

Varasem arvutimudelite põhjal tehtud uuring näitas, et kui heitkogused jäävad suureks, aeglustub Põhja-Jäämere sügavaimates kihtides toimuv meridionaalne ümberpöörav tsirkulatsioon 2050. aastaks 40 protsenti. Kuid neljapäeval avaldatud vaatlusandmetel põhinev uuring näitab, et see protsess aeglustus 1990. aastate ja 2010. aastate vahel juba 30 protsenti. «Meie andmed näitavad, et kliimamuutuste mõjud avalduvad arvatust varem,» ütles Austraalia teadusagentuuri CSIRO ja Ühendkuningriigi Southamptoni ülikooli teadlane, uuringu juhtivautor Kathryn Gunn AFP-le.

Sellel muutusel võib olla olulisi tagajärgi just nimelt seetõttu, et Antarktikat ümbritsev süvaookean toimib globaalse ookeanitsirkulatsiooni võrgustiku pumbana. «Kui ookeanitsirkulatsioon aeglustub, jääb atmosfääri rohkem süsinikdioksiidi ja soojust, mis omakorda globaalset soojenemist kiirendab,» selgitas Gunn. «Teatud mõttes pole selle toimumine üllatav. Kuid ajastus on.»

Gunni sõnul oli varem nii kaugetes piirkondades toimuvaid muutusi keeruline mõista andmete puudumise ja teadusuuringute tegemise keerukuse tõttu, kus takistused algavad rahastuse saamisest kuni äärmuslike mereoludega tegelemiseni. Värske uuringu autoritel õnnestus siiski kasutada sadade teadlaste aastakümnete jooksul kogutud vaatlusandmeid, lüngad täitsid nad arvutimudeli abil.

Ookeanid on suured kliimareguleerijad, sest lisaks inimeste atmosfääri paisatud süsinikdioksiidile neelavad nad endasse üle 90 protsendi atmosfääri lisandunud soojusest. Mere pinnatemperatuurid on viimastel kümnenditel märgatavalt tõusnud – ka sel aastal on löödud rekordeid –, samal ajal sulavad polaaraladel jääkilbid, millest voolab ookeani suures koguses magevett. Kõik see häirib mereelustiku jaoks elutähtsaid süsteeme.

Teadusajakirjas Nature Climate Change avaldatud artiklist selgus, et hapnikku jõuab süvaookeani vähem. «Süvaookeani elusolendid on küll madala hapnikutasemega kohastunud, kuid neil on siiski vaja hingata,» ütles Gunn. «Hapniku vähenemine võib neid kannustada otsima varjupaika teistest piirkondadest või oma käitumist kohandama. Hapniku vähenemine mõjutab elurikkust ja toiduahelaid.»

Lisaks arvavad teadlased, et nende muutuste tõttu väheneb ookeanide süsiniku sidumise võimekus ja sadu tuhandeid aastaid ookeanipõhjas turvaliselt hoiul olnud süsinikuvarud tulevad pinnale.

Austraalia Monashi ülikooli teadlane Ariaan Purich, kes uuringus ei osalenud, märkis, et uuring pakub täiendavat tõestusmaterjali koos vaatlusandmetega selle kohta, et sulav jäämass Antarktikas globaalset ookeanitsirkulatsiooni mõjutab.