Suslikutel on tekkimas tõsine kohtinguprobleem: isasloomad magavad paaritumisaja maha

Kui emased arktika suslikud talveunest varem virguvad, on neil lihtsam toitu otsida, teisalt langevad nad sel moel kergemini saagiks ka kiskjatele. Foto: Cory Williams / SWNS

Kui Alaskale langeb sügav talv, kaevavad Arktika suslikud end maasse ja alustavad 8 kuud pikka talveund. Kevade saabudes kaevavad nad end näljasena ja sigimisvalmis välja. Kui tavaliselt on sel ajal isased ja emased suslikud õnnelikult kokku saanud, siis kliimamuutuste tuules on see üha raskem.

Arktika suslikuid (Urocitellus parryii) uurinud teadlased on avastanud ühe kliimamuutuste jahmatava tagajärje: temperatuuride tõusuga on emasloomade virgumiskuupäev järk-järgult nihkunud. Tänaseks tõusevad nad talveunest juba terve täispäeva võrra varem kui veel veerand sajandit tagasi.

Kuigi päev ei tundu palju, on see problemaatiline seetõttu, et sama liigi isasloomad oma talveund varem ei lõpeta ning peagi võivad nad lihtsalt «kohtingutele» lootusetult hiljaks jääda. Isasloomad peaksid oma talveune emasloomadest varem lõpetama, sest see jätaks neile piisavalt aega, et nende sügisel kokkutõmbunud munandid oma endise kuju võtaksid – nii nagu nende aastane puberteeditsükkel ette näeb. Kuid isastel on järjest vähem aega.

«Kui see samamoodi jätkub, on emasloomad ärkvel ja paaritumisvalmis isastest varem,» rääkis AFP-le USA Colorado osariigi ülikooli bioloog Cory Williams, kes oli ühtlasi ka teadusajakirjas Science avaldatud uuringu vanemautor.

Toekamad, kuid haavatavamad

Nagu paljudel Arktika loomadel, on ka Arktika suslikutel välja kujunenud ainulaadsed kohastumused eluks äärmuslikus talves. Nende talvitumisperiood kestab umbes 8 kuud, mille eel kaevavad nad end meetri sügavusele jõgede liivaste kallaste alla, sinna, kus algab igikelts.

Talveunes langeb nende kehatemperatuur tavapäraselt 37 kraadilt pea -3 kraadini C. See on madalaim kehatemperatuur, mis ühelgi imetajal kunagi mõõdetud on, selle juures aeglustub oluliselt nende aju, kopsude, südame ja muude elundite tegevus. Täpsemalt kutsutakse seda seisundit tardumusuneks.

Teadlaste töörühm võrdles kahes asukohas 25 aasta jooksul kogutud õhu- ja pinnasetemperatuuri andmeid 199 Arktika susliku kõhu ja naha temperatuuriga samal perioodil. Ootuspäraselt leidsid nad, et ümbritseva keskkonna temperatuur on nende aastatega oluliselt tõusnud. Arktika on ka piirkond, mis soojeneb globaalsest keskmisest neli korda kiiremini. «Talvise pinnase miinimumtemperatuurid on kõrgemad, enam ei lähe nii külmaks,» selgitas Williams. «Me nägime muutust ka pinnase külmumise ja sulamise tsüklis. Pinnas külmub nüüd hiljem ja sulab varem.» Loomi mõjutas see vaadledud ajaperioodil mitut moodi.

Kuigi talveunne asusid nad tavapärasel ajal, langes nende kehatemperatuur alla nulli hiljem. See lükkas omakorda edasi päeva, mil neil oli oma kudede hävimise vältimiseks vaja kiiresti soojust tekitama hakata. Vastusena varasemale kevadisele sulamisele tulid emasloomad talveunest varem välja.

Miks varasem sulamine vaid emasloomi mõjutab, pole veel kindlalt teada, kuid teadlastel on mõned teooriad. Emased paistavad rohkem reageerivat keskkonnatingimustele, isaste talveune lõpu määrab üldjuhul aga tõusev testosteroonitase. «Oleme avastanud, et mõnikord lõpetavad emasloomad talveune, lähevad pinnale, hindavad olusid ning kui lumi on nende arvates liiga paks, lähevad nad tagasi ja jäävad uuesti talveunne,» selgitas Williams.

Lühenenud talveunel oli ka teatavaid eeliseid: emased kaalusid ärgates rohkem ning seetõttu tekkis neil eelis toidu otsimisel, mis omakorda võib tähendada tervemaid pesakondi ja suurendada ellujäämise tõenäosust. Teisalt on nad seetõttu ka haavatavamad kiskjatele: kullidele, hiireviudele, rebastele ja huntidele. Rääkimata süvenevast lõhest paaritumisvalmiduses emaste ja isaste vahel.

Kui Arktika suslikuid jahtivad kiskjad samuti muutunud sigimisperioodiga kohanevad, võib toiduahelas vallanduda kaskaadmõju. Praegu on üldiste mõjude suhtes veel vara suuri järeldusi teha, kuid uuringu esimese autor Helen Chmura sõnul on tähelepanuväärne, et tekkinud on konkreetne tõendusmaterjal selle kohta, et kliima suhteliselt lühikese aja jooksul otseselt ökosüsteemi mõjutab. «Meie andmestik katab 25 aastat – teaduses on see üldiselt suhteliselt pikk aeg, ökoloogias pigem lühike,» ütles Chmura AFP-le. «Meil on tõendid kliimamuutuste mõjust ökosüsteemidele inimeste – ka noorte inimeste – eluea ulatuses.»