NEW SCIENTIST ⟩ Novembrikaamos paneb unistama talveunest. On’s see võimalik?

Kuigi talveund kiputakse tihtilugu seostama unihiirte (pildil unihiir) ja muude pisiloomadega, suiguvad talveunne omal moel ka mitmed roomajad ja kahepaiksed. Foto: Zoë Helene Kindermann/Wikimedia Commons

Kui saaks evolutsioonilist kella miljonite aastate jagu tagasi keerata, võiks avastada, et inimese esivanematel oli üks tähelepanuväärne omadus. Esmasel vaatlusel polekski see ehk ilmne. Kuid teatud tingimustes – kui oli väga külm või toitu nappis – võisid nende silmalaud muutuda raskeks ja nende kehalised toimingud aeglustuda, kuni need täiesti välja lülitusid – nad jäid talveunne.

 

Selles vähese energiakuluga olekus suudavad tänapäeval talveund magavad loomad enda jaoks välistada märkimisväärse hulga nii sisemisi kui ka välimisi ohte. Ütlematagi on osa sellest nimekirjast äärmuslik külm ja nälg, kuid talveune abil saab võidelda ka tänapäeva inimesi painavate hädade vastu, nagu Alzheimeri tõbi, insult ja südamerabandus. Siin võib peituda isegi pikaealisuse saladus ning võti kosmose vallutamiseks. Pole ime, et mõned teadlased tahavad taastada seda, mis võib olla meie kaua aega tagasi kadunud supervõime.

 

 

 

 

Idee iidsete inimeste talveunest võib tunduda otsitud, kuid järjest täienev tõendusmaterjal näitab, et paljud imetajad, kes muidu talveund ei maga, suudavad end viia vähese energiakulu seisunditesse, millega on seotud ainevahetust aeglustavad suikunud ajuühenduste mustrid. «Kui vaadata talveund magavate liikide levikut imetajate hulgas, on tõenäoline, et talveund magas ka kõigi imetajate ühine esivanem,» ütleb Colorado ülikooli teadlane Sandy Martin. «Võimalik, et meil kõigil on need geenid olemas.»

 

 

 

 

Eks näis, kas selle aluseks olevat ajuühenduste mustrit on võimalik piisavalt aktiveerida, et meiegi mõnedest talveune kaitsvatest omadustest osa saaksime. Aga võimalik kasu on liiga suur, et seda mitte proovida.