TEADUS ⟩ Liblikatiiva efekt ja kaksikpendel ehk kuidas lihtsad asjad juhuslikuks muutuvad

Liblika tiivalöök ei pruugi tekitada teisel poole maakera tornaadot, kuid liblika tiivamustrite mitmekesisus on ise mittelineaarse stohhastilise süsteemi tulem. Pildil suur-mosaiikliblikas. Foto: Urmas Tartes

Kui Edward Lorenz avastas 1960te algul atmosfääriprotsesse uurides mittelineaarsed stohhastilised süsteemid, siis maailm ei teadnud liblikatiiva efektist veel midagi. Esialgu hakkas meteoroloogide seas liikuma pigem pisut kahtlevana esitatud kajakatiiva kujund – kui Lorenzi teooria peaks õige olema, siis võib ka üks kajaka tiivalöök muuta ilma kusagil mujal ju täiesti teistsuguseks.

Kuid nii nagu mittelineaarsetele süsteemidele kohane, tekkis mõiste liblikatiiva efekt täiesti ettearvamatult. 1972 ühele konverentsile materjale esitades tahtis konverentsi moderaator Lorenzi ettekandele pisut kõlavamat pealkirja. Nii kirjutati Lorenzi eest (muidugi tema nõusolekul) ettekandele pealkiri: «Kas liblika tiivalöök Brasiilias vallandab tornaado Texases?» («Does the flap of a butterfly’s wings in Brazil set off a tornado in Texas?»)

Inspiratsiooni sai kujund kahtlemata kuulsast Lorenzi atraktori ühe lahendi iseloomulikust graafilisest kujutisest. Kuid atmosfäärifüüsikast tekkinud liblikakujund on kohane ka eluslooduses, sest loodus ise oma elurikkuses ja seostes on samasugune mittelineaarne stohhastiline süsteem. Isegi üks isend, rääkimata populatsioonist või isegi tema keharakkudes toimuvast võib käituda ettearvatult ettearvamatult. Ka evolutsioon baseerub paljudel stohhastilistel protsessidel.