/nginx/o/2022/02/04/14345359t1hd0f7.jpg)
/nginx/o/2022/05/02/14523273t1hf8e8.jpg)
ÜRO kõrbestumise vastu võitlemise konventsioon (United Nations Convention to Combat Desertification, UNCCD) avaldas kolmapäeval põhjaliku eksperthinnangu praeguste ja tulevaste maakasutustrendide kohta. Järgmisel nädalal kogunevad konventsiooni osapooled ka Elevandliluurannikule Abidjani 15. tippkohtumisele.
Kuigi Eesti otseselt mõjutatud maade hulka arvatud ei ole, liitus Eesti konventsiooniga 2011. aastal siiski ning on osana Euroopa Liidust esindatud ka tippkohtumisel. Samuti pole meil põhjust end kõnealuste probleemide osas päris immuunseks pidada – põuad mõjutavad meidki ja hakkavad mõjutama tulevikus üha rohkem.
Paljudes uuringutes on kinnitatud ka seost maa degradeerumise ja rände vahel. Kui võimalusi toidu kasvatamiseks napib, põgenevad inimesed teistesse riikidesse. Selliseid tendentse on juba märgata näiteks Haitil, Afganistanis, Somaalias, Saheli piirkonnas ja mujal. «Me ei saa jätkuvalt lihtsalt hädaldada, et inimesed surevad nälga või pakkuda jätkusuutmatut toiduabi, kui tegelikult on võimalik leida ka kestvamaid lahendusi. Meil on vastavad tehnoloogiad olemas,» ütles konventsiooni täitevsekretär Ibrahim Thiaw intervjuus AFP-le.
/nginx/o/2022/05/02/14523285t1he2e1.jpg)
Oma tükki tahavad saada kõik
Konkurents maa üle on karm: ühelt poolt võitlevad looduskaitsjad kõigest väest kaitsealade laiendamise üle, teisalt otsitakse põllumaadelt lahendusi energiakriisile, iseenesestmõistetavalt on vaja kasvatada ka toitu. Ligi kaks kolmandikku jäävabast maismaast ongi juba inimkasutuses ja suurem osa sellest on ka degradeerunud. Jätkusuutmatu põllumajandusega sellise maa osakaalu ainult suurendatakse – ÜRO raportis hinnatakse, et samas vaimus jätkates on meil sajandi keskpaigaks degradeerunud maad ühe Lõuna-Ameerika suuruse tüki võrra rohkem. Samas maakasutusest sõltub otseselt pea pool globaalsest SKP-st, mida on ligi 44 triljonit dollarit.
/nginx/o/2022/05/02/14522866t1hafb7.jpg)
Rahvusvahelised jõupingutused kõrbestumisega võitlemiseks on kestnud ligi kolm aastakümmet, kuid on kliima- ja elurikkuse kriisist pälvinud tunduvalt vähem tähelepanu. Thiaw’ rõhutab, et me ei saa maa olemasolu ja selle head seisukorda kuidagi iseenesestmõistetavaks pidada – meie vajaduste ja maa taastumisvõimekuse vahel ei ole enam ammu tasakaalu. «Elame me maa peal, aga elame ka maa arvelt,» ütleb ta.
Peale selle on kõik need probleemid omavahel seotud. Globaalsete toidusüsteemide arvele võib kirjutada 80 protsenti metsade hävinemisest ja 70 protsenti magevee kasutamisest, maa taastamine aitab aga süsinikku siduda. Lisaks mõjutab jätkusuutmatu maakasutus tugevalt ka liikide väljasuremist, mis toimub praegu 100 kuni 1000 korda kiiremini kui siis, kui inimtegevus alles hakkas radikaalselt kliimat muutma.
Teadlased on raportis kokku arvutanud, et maa taastamiseks oleks järgmise kahe aasta jooksul globaalselt vaja investeerida üsna astronoomiline summa – 1,6 triljonit dollarit. Vaadates, kuidas on sujunud näiteks ülemaailmne kliimameetmete rahastamine, on seda keeruline realistlikuks eesmärgiks pidada, kuid Thiaw’ sõnul on põhjust siiski pigem optimismiks. Seda seetõttu, et kui kliimameetmeid rahastavad enamasti valitsused, siis siin on juttu pigem just erasektorist, millel peaks olema huvi mulda hoida ja taastada, sest see on nende äritegevuse vundament.
Abi oleks ka lihtsast rahade ümberpaigutamisest. Mõned (põllumajandus)toetused oma olemuselt paraku ongi keskkonnakahjulikud. Raportis tuuakse näitena ebaratsionaalsed kemikaalide kasutamise ja maa niisutamise toetused. Thiaw’ selgitab, et näiteks suuremahuline niisutamine kohtades, kus see loomulik ei ole, võib viia veetaseme languseni. Sellistest toetustest loobumine väiketarbijale olulist kahju ei tee, kuid võib lühiajaliselt ettevõtete kasumit siiski vähendada.
Tippkohtumisel eeldatakse kardinaalset kursimuutust
Vastse tegevuskava prioriteediks on kohanemine põudade sagenemise ja süvenemisega ning üleminek säästvale põllumajandusele. Kõrbestumise konventsiooni põhieesmärk on 2030. aastaks saavutada «maa degradeerumise neutraalsus» - see tähendab, et degradeerunud maa hulk ei tohi riikide kaupa olla võrreldes 2015. aasta lähtetasemega laienenud.
/nginx/o/2022/05/02/14523284t1h46a2.png)
Raportis vastandatakse erinevaid arengustsenaariume sajandi keskpaigani. «Harjumuspärane äritegevus ei ole viis, kuidas meie jätkuvat ellujäämist ja õitsengut tagada,» kinnitab Thiaw. Samal kursil jätkates eralduks 2050. aastaks atmosfääri veel 250 miljardi tonni jagu süsihappegaasi (või selle ekvivalenti). Tänasest tasemest on seda ligi neli korda rohkem. Maa taastamise ja kaitse strateegiat järgides võiks juhtuda aga vastupidine: 300 miljardit tonni süsihappegaasi seotakse pinnasesse ja taimestikku.
Varem on rahvusvaheline tegevus, sealhulgas ka nn suure rohelise müüri loomine, eelkõige takerdunud just mõõdikute sobimatuse taha. Riigid ei ole suutnud kokkuleppele jõuda, kuidas edusamme mõõtma peaks. Uut võrdlusalust on raporti koostanud teadlaste sõnul aga lihtsam kohandada.
Raportis soovitatakse esmakordselt kliimalahendusena laiendada ka põlisrahvaste õigusi. Põlisrahvad ise, kes sageli on kõnelustest kõrvale jäänud, on mõnevõrra skeptilised. Amazonase vesikonna põlisrahvaste esindaja Jose Gregorio Diaz Mirabal ütles avalduses AFP-le, et kuigi nad tervitavad koostööd, ei lase nad end rohepesu huvides ära kasutada.
Järgmise nädala tippkohtumisel võetakse muuhulgas arutlusele ka soolise võrdõiguslikkuse ja noorte mõjuvõimu suurendamise teema, lootusega võtta vastu jõulised otsused maa taastamisele, perspektiiviks tulevikukindel maakasutus.