Armuhormoon taltsutab metsikud lõvid pehmeteks kiisudeks

Copy
Kaisulõvi pole siiski mänguasi.
Kaisulõvi pole siiski mänguasi. Foto: Sarah Richter / Pixabay

Lõvidele oksütotsiini ninna pihustanud teadlased avastasid, et suured kiisud muutusid oma naabritega palju sõbralikumaks ning möirgasid võõraste peale vähem, kui neile manustada nii-öelda armuhormooni.

Kolmapäeval ajakirjas iScience avaldatud tulemused võivad looduskaitsealastele ponnistustele suurt kasu tuua, kuna valglinnastumine sunnib võõraid loomakarju üha enam kaitsealadel koos elama.

«Ma olen alati lõvisid armastanud,» ütles neuroteadlane ja uuringu esiautor Jessica Burkhart uudisteagentuurile AFP, selgitades, et osales uuringus, kuna oli loomaajude laboris lahkamisest tüdinenud ja tahtis neid päriselus uurida.

Üldiselt on kaslastel iseseisvalt ja omapead käimise maine, kuid lõvid vilistavad selle peale: elavad sotsiaalselt karjades – nö praidides – võistlevad omavahel ja kaitsevad Aafrika savannis oma hinnalisi territooriume.

«Kui võtta isalõvid, siis näiteks nad lahkuvad karjast, kui on paari-aastased, et ühineda teiste võõraste isastega. Moodustuvad eluaegsed sidemed,» ütles Burkhart.

Selline käitumine andis mõista, et lõvid – erinevalt üksikutest geparditest või leopardidest – on bioloogiliselt programmeeritud teatud olukordades olema sotsiaalsed. See muudab nad oksütotsiini-katsete jaoks huvipakkuvaks liigiks.

Kaisukemikaal

Imetajate seas on oksütotsiin peamine sotsiaalseid sidemeid tugevdav molekul.

Vahel kutsutakse seda «kaisukemikaaliks», kuna see tulvab ema aju, vaadates oma vastsündinu silmadesse; põhjustab heaolu ja õnnetunnet. Lapsel samas tekitab soovi oma ema rinnale kinni jääda.

Sarnaseid mõjusid on täheldatud ka teiste liikide puhul; samuti koerte ja nende inimeste vahel.

Terapeudid viitavad isegi sellele, et probleemide küüsis paarisuhted võivad kasu saada rohkemast silmavaatamisest, mis vabastab oksütotsiini.

2018-2019 suvedel Lõuna-Aafrika Vabariigis Dinokengi looduskaitsealal töötades viisid Burkhart ja kolleegid Minnesota ülikoolist läbi katse, kasutades lõvide aia äärde meelitamiseks toore liha tükke. Siis pihustasid nad hormooni lõvidele ninna, kasutades seadet, mis näeb välja nagu antiikne parfüümipudel, et see pääseks otse ajju.

Pärast oksütotsiini manustamist muutusid 23 lõvi oma territooriumil teiste suhtes tolerantsemaks. Seda mõõdeti jälgides, kui lähedale laseb lõvi teisi enda valduses olevale mänguasjale.

«Pärast seda, kui lõvisid oksütotsiiniga mõjutati, andsime neile lemmiku kõrvitsalelu mängimiseks. Nägime, et keskmine vahemaa nende vahel vähenes umbes seitsmelt meetrilt ilma hormoonita umbes 3,5 meetrini pärast oksütotsiini annust,» ütles Burkhart.

Lõvid ei möiranud enam tagasi, kui neile esitati võõraste sissetungijate väljakutsuvaid häälitsusi – erinevalt kontrollrühma kuulujatest, kellele kas ei annustatud midagi või pihustati soolalahust.

Hüved looduskaitsele

Burkhart sõnas, et vähenenud vaenulikkus võõraste vastu oli eriti julgustav avastus, sest oksütotsiinil on teadaolevalt inimestele varjukülg: olgugi, et soodustab grupi liikmetel positiivseid tundeid, võib see tõsta rivaalitsemist autsaiderite vastu.

Ta ütles, et armuhormooni teraapia võib olla kasulik mitmel juhul. Esiteks võib see aidata lähendada võõraid lõvisid, kes on päästetud kehvadest tingimustest, näiteks sõjapiirkondade loomaaedadest, ning viiakse looduskaitsealadele.

Teiseks, kuna Aafrika linnad laienevad kiiresti ning tungivad lõvide territooriumeile, on looduskaitsjad sunnitud transportima kassid tarastatud varjupaikadesse, kus on ees võõrad karjad – oksütotsiin võib aidata seal konflikte ära hoida.

Abi võib olla ka nende vabasse loodusesse suunamisel, aidates lõvidel «paremini häälestuda oma uue sotsiaalse keskkonnaga, et olla uudishimulikumad ja vähem kartlikud. See viib edukama lõimumiseni,» arvas Burkhart.

Üks hirm seisneb aga selles, et hoolimatud käitajad – eesotsas kurikuulus «Tiigrikuningas» Joe Exotic – võivad kasutada seda kemikaali loomaaedades, et propageerida kutsikate paitamist. Seda kritiseerivad tugevalt loomade heaolu eest seisjad.

«Tuleb tõdeda, et inimesed on rikutud … loodetavasti on sellest uuest võimalusest rohkem kasu kui kahju,» lõpetas Burkhart.

Tagasi üles