/nginx/o/2022/02/04/14345359t1hd0f7.jpg)
/nginx/o/2021/10/14/14138408t1h70c1.jpg)
Ogakärblaste sugukonda kuuluval Hermetia illucens’il ei ole veel eestikeelset nimegi, ometi on see lõunamaine kärbseliik end mugavasti palavas Eesti Maaülikooli laboris sisse seadnud.
Esimene kärbeste koloonia toodi maaülikooli limnoogiakeskuse teaduri Maidu Silma eestvedamisel mõne aasta eest Leedust. Katselabor seati toona sisse pisikeses garaažis, kus Rihard Reissaar rakendusbioloogia bakalaureusetudengina vaikselt tegutses: õppis tundma liigi toimimist ja käitumist. Bakalaureusetööga asi tema jaoks siiski ei piirdunud, praegu, kolm aastat hiljem, on ta otsustanud ka oma doktoriõpingud just nendelesamadele kärbestele pühendada, nüüd juba maaülikooli rakendusentomoloogia praktikabaasis. Täpsemalt uurib ta maaülikoolis seda, mida kärbestest üle jäävate ressursside – kestadest pärit kitiini ja putukasõnnikuga – peale hakata.
Alates 2021. aasta jaanuarist võib Hermetia illucens’i koos seitsme teise liigi esindajatega kasvatada toiduks – toota putukajahu ning kasutada terveid putukaid mitmesuguste toodete valmistamiseks.
/nginx/o/2021/10/14/14138409t1h29e0.jpg)
Reissaar ütleb, et Eesti kontekstis on putukatööstuse arendamine täpselt sama oluline kui globaalses võtmes. «Meie arenevas ja suurenevas tarbimiskultuuris hakkab üle jääma asju, millega tegelemise peale me ei ole kunagi mõelnud. Putukad on väga efektiivsed lagundajad, kes suudavad suurel hulgal toitaineid biojäätmetest tagasi ringlusesse suunata,» selgitab ta. Aplad kärbsed söövad nimelt kõike peale tselluloosi. «Isegi roiskunud ja hallitanud toit ei tee neile liiga, pigem on nendega kaasas käiv mikrobioloogiline baas teistele, potentsiaalselt ohtlikele mikroorganismidele pärssiva toimega,» lisab Reissaar.
Kärbsekasvatuses rutiini pole – tegevuse dikteerib putukate elutsükkel (vt joonist allpool). Ühel päeval on vaja teha söödet populatsiooni hoidmiseks, teisel päeval paarituvaid valmikuid joota, kolmandal uusi katseid ette valmistada. Laboris on igapäevaselt 80 000 kuni 1 000 000 isendit. Mööda ei saa ka tehniliste lahenduste toimimise monitoorimisest. Töö pärisosaks on ka pidev uuendamine ja prototüüpide arendamine. Ühtaegu teeb Reissaar surnud kärbeste kitiinist kitosaani, et sellest plasti valmistada, ning uurib, kuidas putukate väljaheidetest kõige parem väetis kokku panna.
/nginx/o/2021/10/15/14139938t1h52c0.png)
/nginx/o/2021/10/14/14138411t1h1431.jpg)
Nagu igal pool, ei lähe ka putukate kasvatamise juures kõik alati plaanipäraselt – lausa mitu korda on vastsed oma kasvuanumatest põgenema pistnud. Nii ongi Reissaar end mõnikord teadustöö asemel leidnud hoopis laboripõrandat koristamas, et kümneid ja kümneid kilogramme kärbsevastseid kokku koguda. Äpardustest hoolimata aga entusiasmi jätkub.
Kuigi putukatööstus on paljulubav, praegu seal veel suuri globaalseid probleeme ei lahendata – Reissaar ütleb, et see teema on majanduslikult alles liiga noor. Eesti kontekstis leiab ta, et vaja oleks luua tugev meeskond spetsialistidest ja ettevõtjatest, kes oma pead praktiliste tulemuste nimel kokku panna saaksid – otsa on juba lahti teinud investor Joakim Helenius ja ettevõtja Erlend Sild, seda küll teistesse putukaliikidesse investeerides. Reissaare enda unistus on jõuda suurtootmisse – teadmisi tal Eesti ilmselt kogenuima Hermetia illucens’i kasvatamise ja kasutamise spetsialistina on.
/nginx/o/2021/10/14/14138410t1h705b.jpg)
Loe ka New Scientisti ülevaadet Hermetia illucens'i kasutamisvõimalustest maailmas.