/nginx/o/2019/10/30/12698945t1h37e9.jpg)
Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) teadlaste uurimistöö võimaldab arstidel põletiku- ja vähikolletele kiiremini jälile saada.
Eesti immunoloogide välja töötatud antikeha hõlbustab valgete vereliblede jälgimist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uurimisrühma liige, TTÜ geenitehnoloogia osakonna dotsent Sirje Rüütel Boudinot selgitas, et seitse aastat kestnud uurimise fookuses oli eelkõige ühe valu retseptori uurimine ning selle seos võimalike põletike- ja vähikollete tekkega.
Analüüsi aluseks kasutati Sclerosis multiplex (SM) haiguse seniseid uuringuid. Sclerosis multiplex on siiani ravimatu, kuid levinuim närvisüsteemi haigus, mille korral on närviimpulsside koordineeritud levimine häiritud. Haiguse käigus tekib autoimmuunne põletik - inimese loomulikud kaitsemehhanismid pöörduvad tema enda närvikoe vastu ja hakkavad seda kahjustama.
«Senistes küllalt arvukates uuringutes on vähe uuritud retseptori P2X4 osa haiguse tekkes. Tegemist on raku ja väliskeskkonna suhtlusvahendiga, mille kaudu saame mõista raku reaktsiooni põletikule ja valule,» ütles Boudinot.
Kuna SM iseloomustab häiritud rakkude tundlikkus, keskendusid teadlased oma uuringus valu retseptori identifitseerimisele. Valutundlikkus erineb sooti: kuigi Sclerosis multiplex on enam levinud naiste hulgas, siis kulgeb see haigus hoopis ägedamalt meestel.
«Lõime oma uurimistöö käigus raku retseptori P2X4 antikeha (omalaadse markeri). Retseptor P2X4 on antud uuringus võtmeküsimus – just selle indikaatori abil saab analüüsida raku osalust valu tundlikkuses. Seni on uuritud palju P2X4d närvisüsteemis, immuunsüsteemis aga mitte. Selle retseptori abil aga suhtlevad omavahel immuunsüsteem ja närvisüsteem,» selgitas Boudinot teadustöö meetodeid.
Teadlaste loodud markeri abil selgus uuringust, et inimese kehas olevates eosinofiilides (üks immuunraku liik, nn valged verelibled) leidub retseptorit P2X4 eeldatust enam. See omakorda tähendab, et loodud markeriga on võimalik nii allergiatele kui ka põletiku- ja vähikolletele paremini jälile saada. Analüüsidest selgus, et eosinofiilid on võimelised kiirelt närvisüsteemist tulevaid signaale vahendama.
«Lõpptulemusena saab meie poolt loodud P2X4 retseptorite identifitseerimisega analüüsida eosinofiilide aktiveeritust. Meie uurimustulemused toetavad hüpoteesi, et eosinofiilidel on meie immuunsüsteemis ja ka valuaistingutes oluline roll. Retseptor P2X4 seob neurotransmitterit (ülekandeainet) ATPd (adenosiintrifosfaati), mida omakorda seostatakse kasvajatega: P2X4 tase on kõrgem paljudes kasvajates. Tulevikus saame rääkida juba retseptori P2X4 kasutamisest vähikoldes toimivate immuunreaktsioonide juhtimiseks,» kinnitas Rüütel Boudinot.
Uurimisrühma kuulusid lisaks Tallinna tehnikaülikooli immunoloogialabori teadlastele veel Rootsi, Prantsusmaa ja Taiwani teaduasutuste (Karolinska Institutet, Université Paris-Saclay, Université Paris Sud, National Tsing-Hua University) teadlased ning ka arstid Tallinna PERHist. Uuringut kirjeldav teadusartikkel ilmus teadusajakirjas Frontiers in Immunology.