Geenimutatsioon suunas inimese kõne arengut

Pilt on illustreeriv Foto: SCANPIX

Ligikaudu pool miljonit aastat tagasi tekkinud geenimutatsioon võis aidata inimestel peapiirkonna lihaseid kontrollida.

Max Plancki instituudi uurimus näitas, et geneetiliselt muundatult inimesele iseloomuliku geenivormiga hiirtel oli parem õppimisvõime kui tavahiirtel, kirjutab Novaator.

Geen FOXP2 mõjutab liikumise õppimisega seotud aju osi ning selle avastasid molekulaarbioloogid paarkümmend aastat tagasi ühe briti pere liikmetel, kus kolme põlvkonna jooksul esinesid tugevad kõneprobleemid. Selgus, et neil inimestel esines selles geenis mutatsioon, mis lülitas ühe geenikoopia välja.

Kuna inimese ja šimpansi geenide põhjal toodetud valgud erinevad vaid kahe aminohappe poolest, siis arvavad paljud evolutsiooniuurijad, et inimesele iseloomulik geenimuutus võib olla seotud kõne tekkimisega.

2007. aastal avastas Max Plancki instituudi teadlane Svante Pääbo, et neandertallaste FOXP2 oli täpselt samasugune kui tänapäeva inimestel. Mutatsioon pidi seega tekkima ligikaudu pool miljonit aastat tagasi enne neandertallaste ja inimeste lahknemist.

Geeni mõju on neurobioloogid usinalt uurinud hiirte abil. Mõned aastad tagasi loodi laborihiired, kes tootsid inimesele iseloomulikku FOXP2 valku. Sellised hiirepojad olid julged ning avastushimulised ja tekitasid tavahiirtega võrreldes erinevaid ultrahelilainel registreeritavaid häälitsusi. Inimgeeniga hiirte aju närvirakud olid pikemate jätketega ja suurema õppimisvõimega.

Neuroteadlane Christiane Schreiweis’i sõnul võis geenimutatsioonil olla otsene mõju inimestele – meie liik võis geenimuutuse tõttu kergemini ära õppida kõnelemise, mis nõuab samuti lihaste kasutamist.

Londoni ülikooli kolledži neurobioloog Faraneh Vargha-Khadem nõustus, et geen võis aidata inimestel peapiirkonna lihaseid kontrollida, kuid seos lihaste ja keeruka suulise kõne vahel jääb teadlase sõnul siiski vaid oletuslikuks ning hiirtega tehtud katsetest ei piisa selle tõestamiseks.