:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/10/17/11505625t1hc481.jpg)
Enam kui 200 aastat kestnud Carl von Linné poolt algatatud klassifikatsioon ei arvesta tänapäevaste teadusmeetoditega.
Ladinakeelsete liiginimede kõrval hakkavad kehtima DOI-koodid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia all tegutsevad seeneteadlased ja taksonoomid on seni tuntud kui eElurikkuse portaali ja PlutoF platvormi loojatena, kuid nüüd võib öelda ka, et 10 aasta töö tulemusena pandi alus uuele ülemaailmsele liikide klassifitseerimist hõlbustavale süsteemile, kirjutab ERR Novaator.
Põhimõtteliselt said teadlased hakkama sellise tööriistaga, mille abil saab uurija vaid DNA proovide põhjal teada, kes uuritavas keskkonnas elavad. Samas ei seostata saadud koode tingimata seni ladina keeles väljendatud liiginimedega, kuna paljude liikide – olgu selleks siis mulla sees elavad seened või vees elavad olendid – puhul ei ole neid selleks koguni piisava täpsusega kirjeldatud. Ainus, mida liigi kohta teatakse, ongi DNA.
«Selleks on meil eraldi andmebaas UNITE, see on globaalne, seal töötab sadu inimesi, me juhime ja alustasime seda. Üle maailma on kokku kogutud teatud geenijärjestused ja nende baasil on arvutatud välja liigid, DNA põhised liigid, ja siis me oleme sinna otsa ehitanud kommunikatsioonisüsteemi, mis on alternatiivne Linné süsteemile ja see põhineb DOI-del, sama mis on ajakirja artiklitel. Igal liigil on oma DOI-kood, mis on ajas stabiilne identifikaator,» ütles uue andmebaasi üks juhtidest, Tartu Ülikooli mükoloogia professor Urmas Kõljalg ERR Novaatorile.