Euroopas küpsev plaan teha kõik teadusartiklid igaühele vabalt kättesaadavaks ähvardab muutuda alkoholiaktsiisi tõstmisega sarnaseks õilsaks, kuid potentsiaalselt ohtlikuks ideeks, kirjutavad akadeemikud Tarmo Soomere ja Peeter Saari.
Peeter Saari ja Tarmo Soomere kolumn: kiskjad teadlase rahakoti kallal ja «plaan S» (3)
Kujutlege, et olete oma töö, näiteks koolis või ülikoolis õpetamise juures ka poolenisti kirjanik, kes avaldanud jutukese siin, essee seal, kolumni kolmandas ning novellikese neljandas kohas. Ühel ilusal päeval tilksub teie meilikasti kiri: “Lugupeetav autor! Meie kirjastuse toimetajad sattusid lugema teie värsket novelli ja see jättis neile sügava mulje. Selle teema on väga aktuaalne ning stiil originaalne. Teeme ettepaneku saata oma järgmine üllitis meie kirjastusse, meil on erandlikult kiire avaldamistsükkel ja lai lugejaskond garanteeritud.“
Te olete muidugi meelitatud ja vastate pakkumisele. Alles hiljem osutub, et honorari te ei saa. Enamgi veel, peate kinni maksma kõik kulud, kuna üllitise saavad lugejad kätte tasuta. Sest kirjastus järgib põhimõtet, et tarbija ei pea loometöö tulemuse eest teist korda tasuma. Avaliku sektori töötajana olete ju maksumaksja palgal, võib-olla saanud isegi mõne sihttoetuse.
Meelitavad pakkumised on virvatulukesed soos
Seesuguseid meelitavaid meile tuleb hulgi senitundmatutelt ajakirjadelt, mille uhkelt kõlav nimi algab tüüpiliselt International Journal of.... Soliidsed ajakirjad selliseid värbamiskirju üldiselt ei saada. Toimetusel on niigi käsikirjade portfell pungil täis, kust avaldamiseks sobivad mitmeastmelise eelretsenseerimisega välja filtreeritakse.