Möödunud aastal teadlaste tähelepanu köitnud müstiline lilla valgustriip taevas sai naljaga pooleks nimeks STEVE. Värske uuring näitab, et vastupidiselt algsele arvamusele pole nähtus üldse virmalistega seotud.
Ebatavaline taevane valgus osutus inimkonnale senitundmatuks loodusnähtuseks (1)
Veidra lillaka valgusviiru avastasid hobiteadlased möödunud aastal virmalisi pildistades. Kuna esialgu oli veidra taevase valgustriibu olemus täiesti selgusetu, ristiti ta filmist «Üle heki» tuntud tegelase järgi Steve’iks. Nähtust uurima asunud teadlased austasid esmakirjeldajate õigust nähtusele nimi panna ning mõtlesid talle välja ka ametliku nimetuse, mille lühend siiski STEVE’i kokku annab. Ametlikult tähendab STEVE nüüd Strong Thermal Emission Velocity Enhancement.
Tänaseks on STEVE’i vaatlusi teada Suurbritanniast, Kanadalt, Alaskalt, USA põhjaosariikidest ja Uus-Meremaalt. Tegemist on tuhandete kilomeetrite pikkuse kitsa valguskaarega, mis kiirgab enamasti valgust lillades toonides. Tihtipeale kaasneb sellega horisondi lähedal nähtuv roheline lippaeda meenutav virmalistelaadne nähtus ning kogu asi kestab kokku 20 minutit kuni tunni.
Õigupoolest oli seda nähtust jäädvustatud ennegi, kuid teadlaste töölauale jõudis see alles 2017. aastal. Avastatud valgusviiru olemuse uurimiseks saidki USA ja Kanada teadlased eesotsas Calgary Ülikooli füüsiku Bea Gallardo-Lacourtiga kasutada juba 2008. aastal tehtud fotosid. Analüüsi algandmeid täiendati ka observatooriumite ja satelliidiandmetega, kirjutab Science.
Uuringus lähtuti arusaamast, et juhul, kui STEVE peaks olema midagi virmalistelaadset, siis peaks tema esinemisel kasvama atmosfääris ka laetud osakeste arv, mis omakorda peaks aga satelliidiandmetelt näha olema. Üllataval kombel näitasid andmed, et kuigi STEVE’i esinemise ajal osakeste arv tõepoolest suurenes, oli see efekt vaid kaduvväike.
Sellisest avastusest järeldavad teadlased, et STEVE’i tekkemehhanism peab olema virmaliste omast väga erinev. Kuigi ühtegi selget vastust valgusviiru tekkeloole veel ei ole, on üks võimalik seletus, et asja taga peavad olema madala energianivooga atmosfääri ülaosa soojendavad prootonid.
Uuring ilmus ajakirjas Geophysical Research Letters.