Tõnu Kaalep: Photoshopi kiituseks. Või?

Foto: Internet

Tegelikkus ei ole juba veerandsada aastat see, mis varem. Kuidas fototöötlemine on muutnud seda, kuidas me maailma näeme, kirjutab graafiline disainer Tõnu Kaalep.
 

Maailma olulisim pilditöötlusprogramm Photoshop saab tuleval aastal kahekümneviieseks. Midagi elementaarset iga kujundaja arvutis, miljonitel legaalse koopiana ostetud ja kardetavasti veel suuremal hulgal piraatkoopiana näpatud. Aina uuenevad versioonid, lisavidinate müriaadid, tohutud võimalused, millest enamikku tavaline disainer elus iial ei kasuta.

Võimalused luua uusi visuaalmaailmu või agressiivselt remiksida olemasolevaid. Või siis teha pragmaatilist igapäevatööd, reguleerida värvitasakaalu, teravust ja kontrasti, haakida pildi külge su trükikojale sobivat värviprofiili; kõik see on selle tarkvaraga võimalik. Muidugi on Photoshopil konkurente, aga igasugust pilditöötlemist kiputakse üldmõistena ikkagi fotošoppamiseks nimetama.

***

Aga see pole tegelikult üldse selle loo teema. Tegelikult tahaksin rääkida pilditöötlustarkvara mõjust ühiskonnale ning seetõttu õhus hõljuvaist küsimustest ja debattidest, mis on isegi Eesti meediasse jõudnud.

Foto leiutamine ja koos sellega hiljem ka fototöötluse teke on minu jaoks sama taseme sündmus kui trükikunsti loomine või õlivärvide kasutuselevõtt maalimisel. Fotot ühendab trükikunstiga nii graafiliste lehtede kui Gutenbergi piibli puhul just tiražeeritavus, võimalus luua hulk täpselt identseid pilte.

Kõik Aasia templid on täis ühesuguseid, aga ikka erinevaid Budd­hasid, igas kristlikus kirikus on mingi versioon Kristusest ristil, aga ikkagi erinev. Foto ja graafika võimaldavad vahetada unikaalsuse korduvuse vastu, ja see on vaheldus. See oli vaheldus eriti nende võimaluste tekke ajal, aga oma võlu on sel praeguseni.

***

Küsimus on tegelikult selles, kas fotograafia – isegi ilma Photoshopi mainimata – on tegelikult adekvaatne reaalsuse kujutamine, nagu sellesse kunagi usuti. Kõik sõltub ju fotograafi positsioneerumisest, alateadlikust või ka teadvustatud soovist esitada midagi nii, nagu talle tundub. Siin võib oma roll olla isegi kaamera paigutusel ja valguse valikul. Reaalsust ei ole olemas, rääkigu vana kooli pressifotožüriide liikmed mida iganes.

Ei, ma ei eita sellist usku, mis tugineb ettekujutusele, et kuskil on autentsus ja tõde ja foto suudab seda esitada. Suudab küll, aga mööndustega.

Muidugi on olemas spontaanne reportaažfoto, mille kui meetodi kasutamise tagajärjeks on maailma pressifotovõistlusil peaauhindu saavad pildid pommiplahvatustest, surijatest, laipadest, vägivallast ja dünaamikast. Ja samas on see ette teada olev maailm.

Remo Savisaare pilt möllavatest rebastest või Ingmar Muusikuse või Annika Haasi vanade maainimeste portreed ei kvalifitseeru, kuigi nad on realistlikud, niipalju kui võimalik. Fotot nähakse teatud ringkondades pigem kui midagi, mis sisendab õudu või nalja.

***

Tagasi Photoshopi juurde. Ka Eesti lehed vihjasid ühele ameeriklasele, kes töötles oma fotot arvutis ja jäi suure konkursi auhinnast ilma. Ja teine lugu ühest Põhjamaade fotograafist, kes monteeris maastikupilti ilvese hoopis mujalt ja jäi ka auhinnast ilma.

Niisiis, kas me jääme kindlaks oma usule, et foto peab olema autentne ja võimalikult reaalsuse peegelpilt? Või me taganeme sellest?

Hulk aastaid tagasi jõudis meediasse halenaljakas skandaal. Üks loodusfotograaf hages kirjastajaid, kes kadreerisid tema pilte. Ta vist võitis. Polnud Photoshopi vajagi, lihtsalt nihutas kujundaja pildi servi, et kontsentreeruda kesksele. Fototöötlus võib tähendada ka vaid fookuskujundi valikut.

Photoshop võimaldab muidugi peaaegu kõike. Võltsinguid, mis lähevad hoogsalt üle lati ja mõjuvad tõena; ja võltsinguid, mis kukuvad kolinal läbi, sest vaatamata kujundaja nikerdamisele jääb ikkagi näha, et esiplaanile kleebitud figuuri ja tausta jaoks langeb valgus eri suundadest.

Küsimus on meie vastuvõtuvõimes, selles, kas me ikkagi veel naiivselt kujutleme, et foto on autentsem maailma kujutamise viis kui näiteks maal või kirjandus. Me oleme harjunud reality-TV ja kollaajakirjanduse maailmaga, millel pole tegelikkusega eriti pistmist, pigem lavastatakse sündmusi ja kistakse tekstijuppidest välja just nagu mõtteid, mis omakorda genereerivad uusi lauseid, mis hõljuvad pilvena ühest portaalist teise. Fotoga on nüüd samuti.

***

Veel kord Photoshop. Me võime klassikalise fotoajakirjanduse peaaegu maha kanda, loomulikult jääb ellu puristlik ja üha koomale tõmbuvam idee autentsusest ja realismist, «hetke tabamisest», las jääb. Aga seal kõrval on see teine maailm, disaineri või lavastaja katse reaalsusele toetudes rääkida hoopis mingit üldisemat või, vastupidi, isiklikumat lugu.

Ja miks mängida enam mingit «autentsust»? Kui seda reaalselt enam ei eksisteeri, ainult mingite teoreetiliste kujutelmadena sellest, et kõik on muudetav, kõik on manipuleeritav?

Meile tuleb appi Photo­shop, me muudame tegelikkuse kujutamist. Meie maailm ei pretendeeri enam tegelikkuse kujutamisele, ja kus see tegelikkus ikkagi enam olemas on?

Kas me peame uskuma mõtet, et Photoshop on fotograafias umbes sama kui doping spordis? Võiks, ma arvan, aga tõmbame joone fotoreportaaži ja loomingulise lähenemise vahele; ja vaatame mõlemat. Aga üldiselt on kaalukausid kaldu loomingu poole. Photoshopist arusaamise poolele.

***

Foto manipuleeritavus on kahtlemata hoop selga teatud põlvkonnale, kelle juured on eriti pressifotos. Aga võtame lihtsamalt, see on lihtsalt üks kunsti arengustaadium. Me ei saa milleski kindel olla, ja kunstniku jaoks on kindlusetus, abitu hiir käes ja tundmatu tarkvara menüüd ees vilkumas, parim väljakutse.

Photoshop on su sõber. Head pildid on su sõbrad. See, mida sa suudad nendega teha, on su looming. Nii lihtne kõik ongi.

Info konstrueerimise vahend

Andreas Ventsel
TÜ semiootika osakonna teadur

Aastal 1987 hakkasid vennad Thomas ja John Knoll arendama pilditöötlusprogrammi, mille abil oleks võimalik toimetada graafilisi tekste (pildid, fotod jne). Hiljem sai selle nimeks meile kõigile tuntud Photoshop. See oli pöördeline uuendus, kuna seeme langes viljakale pinnale. Tänapäeval on küllaltki levinud arusaam, et kultuur liigub üha enam kommunikatsioonivormide suunas, mis on üles ehitatud peamiselt pildilis-ikoonilisele info edastamise viisile.

Viimasega pidavat kaasas käima fundamentaalsed muutused inimeste infotöötlemises ja mõtlemises tervikuna. Guttenbergi trükikunsti revolutsioonist alates on inimestevahelises infovahetuses domineerinud mõtlemistüüp, mis ehitub üles lineaarselt ajas kulgevale tegevusele, kus infoühikute süntaktiline järjestus loob vastavalt süntagmaatilisele reale tähenduse.

Pildilise info edastamise puhul on pealtnäha tegemist vastupidise tendentsiga. Mida suurem on mimeesislik sarnasus kujutise ja kujutatava vahel, seda algupärasemalt peaks meile info, mida esitise kaudu saame, maailma esile tooma. Foto ilmneb meile kui ready-made, kohe ja tervikuna.

Seetõttu väidabki prantsuse semiootik Roland Barthes, et foto on, vaatamata selle teatud vastuvõtlikkusele erinevatele moonutusvormidele, eksistentsi kinnitav. Paljud on sellesse Barthesi väitesse skepsisega suhtunud. 

Visuaalne maailm pole fotograafiateoreetikute Gregory ja Elkinsi järgi kunagi süütu: mida me näha ihaldame/soovime, on paljuski tingitud kultuuriliste ja ideoloogiliste tegurite poolt. Lisaks arvatakse, et verbaalne ning ratsionaalsetele argumentidele üles ehitatud debatt suudab paremini muuta auditooriumi meelsust, kuna visuaalsete kujundite retoorilisele ülesehitusele on keeruline rakendada tõeväärtust ja argumenteeritavust.

Mis esimesse kriitikasse puutub, siis kindlasti oli ka Barthes vägagi tuttav fotodega, kust sai retušeerimismeetodil kedagi kustutada. Teine kriitika on aga ise kritiseeritav, kuna verbaal­ne argumenteeritavus ei tähenda veel tegelikkusele vastavust. Loogiline koherentsus ei ole ainus viis tõeni jõuda. Ja mis peamine, teate mõjumise efektiivsus ei vajagi reaalsusele vastavust.

Naastes Photoshopi revolutsioonilise pilditöötluse programmi juurde, tuleb nentida, et see info konstrueerimise vahend mitmekesistab oluliselt võimalusi kujundada meie arusaamist maailmast.

Fotode struktuurielementide loominguline ümberpaigutamine, uute lisamine või mingite elementide rõhutatud esiletoomine ning selle töötluse tehniline täius laseb fotot tõlgendada reaalsuse vahetu peegeldusena, reaalse lihast ja luust Kentaurina.

Susan Sontag mõtiskleb oma esseekogumikus «Fotograafiast» fotograafia rolli üle kaasaegses kommunikatiivses maailmas. Üks tema peamisi seisukohti on, et fotograafia (ja laiemalt kogu pildiline infovahetus) on meedium, mis tõstab tänapäeva inimese imaginaarset valuläve.

Teist korda sama pilt ei šokeeri, see ei tekita enam inimestes kannataja suhtes empaatilist valutunnet. Sontag rõhutab meie vajadust pideva šokeerimise järele, tundub, et Photoshopi töötlused võimaldaksid inimeste imaginaarse valuläve piire kombata, ilma et kannatav tegelikkus, pildistatav, liialt pisaraid valaks.

Naisekeha kui (refleksiivne) projekt

Marion Pajumets
TLÜ rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi lektor

Muidugi suhtuvad soouurijad ja feministid kujutistega manipuleerimise tehnoloogiatesse, muu hulgas Photoshopi, kirega. See ei tähenda et tingimata ja alati negatiivselt. Tarkvara on siiski vaid vahend, kasutus määrab naiste ekspluateerimise või empowerment’i.

Enamik kasutajaist taaskinnitab kultuuris domineerivaid ideaale. Nii rakendatakse  Photoshopi-laadseid tehnoloogiaid normatiivse – saledapihalise, rinnaka, pikajalgse, suuresilmse, eelkõige aga noorepoolse naisekuvandi tugevdamiseks. Kujundusprogrammide kasutusliitsus on viinud selleni, et kaanetüdrukud (pange tähele: tüdrukud, mitte naised) ja reklaaminäod käiakse rutiinselt üle. Selle vajalikkust ei reflekteeritagi enam.

Ilmseks probleemiks on aga sellise kultuurilisi ideaale järgiva modelleerimise vastuolu bioloogiaga. Nõnda ei vaeva reklaaminaisi rasv, või kui, siis ainult rubriigis «enne ja nüüd», samuti ei halline nende pea ega kortsu näod. Tava­naised loomulikult võrdlevad end täiustatutega – meile eksponeeritakse päevas umbes 3000 reklaami – ning vajuvad enesepõlastusse.

Mitmetes uuringutes mõõdetakse naiste enesehinnangut enne ja pärast Powerpoint-esitlust, mis demonstreerib reklaaminaisi Cosmopolitanis ja sarnastes ajakirjades; tulemuseks on enesehinnangu kiire ja märkimisväärne langus. Selline reaktsioon iseloomustab just noori, isegi 5–7-aastaseid tüdrukuid. Noored naised on juba sotsialiseeritud objektifitseerima iseennast – pidama keha oma peamiseks väärtuseks ja hindama seda justkui väljastvaatava (heteromehe) pilgu läbi.

Saavutamatutest ja ebaehtsatest visuaalidest haavatud minapilti «ostetakse tagasi» kreemipurk kreemipurgi ja hilp hilbu haaval. Paraku pole sellest abi kauaks, reklaaminaised on meid ümber piiranud ja tuletavad üha meelde meie ebatäiust. Naiste enesehinnangu alandamine, lubadused seda kiirelt ravida ja selle lubaduse mittetäitmine ongi iluettevõtete leib.

Kuigi ka üha rohkem mehi kuritarvitab steroide, laksatiive ja ekstreemseid treeninguid, piitsutavad naised oma keha hoopis suurema tõenäosusega. Feministid väidavad, et anoreksia, buliimia ja muud toitumishäired, mis kasvavad välja õpitud rahulolematusest oma kehaga, peegeldavad naiste ja naiselikkuse vaenamist lääne ühiskonnas.

Naiste rõhumisele viitab ka üha uute esteetiliste operatsioonide, ühe viimase trendina väliste suguorganite väiksemaks ja sümmeetriliseks lõikamise (jah, naisi mutileerivad ka valged, see pole mingi Aafrika suguharude probleem) populaarsus «klassikaliste» parendamiste kõrval.

Photoshopil ja sarnastel tehnoloogiatel on võtmeroll keha looduse valdkonnast välja kiskumisel ja kultuurivaldkonda tirimisel. Lakkamatud idealiseeritud võltsingud panevad naistele justkui moraalse surve midagi kohe ja konkreetset ette võtta oma puuduliku kehaga – «sa oled seda väärt, või kuidas?». Sa oled see keha – tööta selle kallal!

Nagu mainisin, leidub feministide seas neidki, kelle sõnul peitub kurjus tehnoloogiate sellises kasutamises, mis õhutab takka saavutamatut naiselikkust. Tõstaksin esile Eestiski eksponeeritud prantsuse kunstnikku Orlani ja tema näooperatsioone.

Need õõnestasid kaalutletud ja süstemaatiliselt lääne iluideaale. Orlani meelekohtadel pungitavaid sarvemukse hakkavad endale hankima vast vähesed, kuid iga visuaali mõju vähegi aduv vanem võiks oma tütrele kinki ostes eelistada Pipit, Sipsikut, Kunksmoori või Lottet Barbiele.

Ideaal ja illusioon

Ly Lestberg
fotokunstnik

Fotokaameraga on ümbritsevast huvitava kopeerimise võimalused mõõtmatult lihtsamad, kiiremad ja täpsemad, kui seda võimaldab joonistamine. Tuleb vaid kuskilt kaamera hankida ja see huvipakkuva objekti poole suunata. Kui sobiv kujutis ekraanil, siis kaamerat paigal hoida, nupule vajutada. Ja kõik. Mida aeg edasi, seda rohkemad igapäevased tarbeesemed, telefonid, läpakad, mp3-mängijad, veebi-, turva-, kakukaamerad võimaldavad kõige muu tarviliku hulgas ka pilti teha.

Kõige selle toreda juures ei tohiks aga kunagi ära unustada, et foto peal kujutatud ning see päris elu on oma olemuselt ikka kaks täiesti erinevat asja. Me saame ise küll pildistamisel otse elust valida selle sobivaima objekti ja parima hetke. Aga pildi püüab kaamerasse optika, mis on mehaaniline ja masinlik, mitte sama tundlik nagu oma silm. Tihti lihtsalt üks fail või negatiiv, mis õnnestumise korral küll elavana tundub. Parimal juhul elustamas mälestusi.

Aga juba üsna fotograafia leiutamise algusaegadel, kui niigi kõik, mis otse elust fotoks muundus, oli omamoodi ime, leidus ikka inimesi, kes soovisid seda veelgi ideaalilähedasemaks muuta. Ja leidsid kõikvõimalikke nippe, kuidas näiteks mustvalget pilti käsitsi toonida nii, et see oleks nagu otse loodus ise kogu oma värvikirevuses.

Või siis peita portreel juuspeene pintslikesega kõik kortsud ning muud eksitavad detailid, nagu neid poleks ka tegelikult mitte kunagi olnud. Kuid fotografeerimine oli siis eriti praeguse ajaga võrreldes lausa üle mõistuse kallis, keeruline ja palju aega nõudev tegevus. Sellega said enamasti tegeleda vaid õpetatud mehed. Need, kelle jaoks see oligi igapäevane töö. Mitte lõbu.

Praegu jääb vahel mulje, nagu inimesed enam muud enese jaoks huvitavat ei ihkagi kui vaid koguda oma super- või mikrokaameratesse võimalikult suurel hulgal kõikvõimalikke pildifaile. Ja tunda end otsekui maagina, kui mõne näpuliigutuse abil saab neid kaotada, lisada, muuta just täpselt nii, nagu seda ise just parasjagu soovid. Selleks siis ka kõik need pilditöötlusprogrammid. Populaarseim neist muidugi Photoshop. Minugi ustav sõber.

Samas pole siin päikese all endiselt midagi põhimõttelist uut. Mis see Photoshopki suures plaanis muud on kui lihtsalt üks tööriistakast, kus kõikvõimalikud pintslid, pliiatsid, käärid, kustukummid, värvipotid, liimipulgad segi mõttetu träniga. Ja näiv. Tuppa seinale pilti nende abil kuidagi ei riputa.
Viisi, kuidas inimene läbi oma silmade maailma näeb, matkib kõige paremini just fotokaamera. Võib koguni väita nii, et inimene ise ongi fotoaparaadi originaal ehk algne mudel.

Hüpermegavõimsusega ja -võimalustega kaamera, kelle silma põhja tekib kolmemõõtmelisest maailmast tasapinnaline pilt, mille ruumilisus vaid illusioon.

Aga tuleks siiski teha rangelt teha vahet silmanägemise ja foto vahel. Mis tahes pilt on tehniliste abivahendiga inimese enda loodud illusioon tegelikkusest, ideaalis siis selle maksimaal­selt meisterlik matkimine. Meid ümbritseva elu piltide töötluse eest ei hoolitse aga keegi muu kui Päike. Meie esmaseks ülesandeks kõige selle eelneva valguses oleks ehk püüd jääda inimeseks, aga mitte muutuda näiteks arvutis iseennast töötlevaks pildifailiks.

Kas ka pressifoto on manipuleeritud tegelikkus?

Fotodega manipuleerimist tunneme juba pikka aega. Suurem moonutamine sai alguse Teise maailmasõja ajal propagandistlikel eesmärkidel. Manipuleerimised olid tuntud ka Vietnami sõda kajastavas tsenseeritud meedias. Tavalises ajakirjanduses on foto kui dokumendi moonutamine olnud tabu.

Nn Photoshopi-ajastul on võimalus fotoga usutavalt manipuleerida tunduvalt lihtsam ja seega ka ahvatlevam, ja see on toonud kaasa foto usutavuse vähenemise. On igapäevane kuulda, et see või teine foto on võltsing, sest Photoshopiga saab kõike teha. See on kahetsusväärne ning mittemeelelahutuslik ajakirjandus püüab sellega iga päev võidelda.

Oma paremate piltide õigsuse tõestamiseks hoiavad fotograafid enamasti alles toorfailid, mida kahtlustuste korral saab tõestuseks esitada.Kokkuvõtteks, piltide sisu muutvad manipuleeringud on meedias keelatud ja karistatavad. Visuaalsete efektide mõõdukas lisamine on lubatud ja igapäevane.

RAIGO PAJULA, Postimehe fotograaf

------------------------------------

Photoshop ja teised pilditöötlusprogrammid annavad suurepärase ja ahvatleva võimaluse esitada tegelikkust sellisena, nagu seda näha soovitakse. Nii sünnivad iginoored vanurid, fotod suurest reisilaevast Pärnu sadamas või Lasnamäel sõitvad kiirtrammid. Kindlasti peab siis olema foto juures märkus fototöötluse või montaaži kohta.

Meenub foto Beiruti pommiplahvatustest, millel tehti suitsupilvi linna kohal pisut tumedamaks – sellele järgnes suur rahvusvaheline skandaal. Ega asjata ei säilitata toorfaile, et vaidluste korral neid võrrelda. See õõnestas oluliselt ajakirjandusfoto usaldusväärsust.

Pressifotograafina kasutan pilditöötlust, mis ei muuda dokumendi sisu.  Olgu selleks kadreerimine, teravuse tõstmine detailide paremaks esiletoomiseks või tehnilise praagi (näiteks fotole jäänud  kaamerasensori prügi) kõrvaldamine.

PEETER LANGOVITS, Postimehe fotofraaf

--------------------------------------------

Ajakirjandus kasutab fotot dokumendina. Ajakirjandusliku fotoga tõestatakse ajakirjandusliku teksti õigsust. Ajakirjandusfotograafide tsunftis valitseb rahvusvaheline ja vastuvaieldamatu ajast aega kestnud kokkulepe, et foto ei peta. Kes selle vastu eksib, saab halvakspanu osaliseks.

Kasutan fototöötlusprogramme ainult oma tehnilise praagi kõrvaldamiseks, n-ö kirvetöö elementaarseks lihvimiseks. Tänu ameti eripärale ei tunnegi (pole ära õppinud) elektroonilise fototöötluse kõiki võtteid ja võimalusi.

Kui pildistataval on soov end kuidagi eriti kauni ja positiivsena paista lasta, saab juba pildistamisel luua õhkkonna, kus pildistatava parimad ja sümpaatsemad küljed nii emotsionaalselt kui esteetiliselt esile tuleksid. Sama kehtib ka kõige negatiivse ilmestamise kohta. See võimaldab suunata pildi vaataja emotsionaalset muljet endale soovitud suunas, kuid ei too pildile midagi, mida pole tegelikult olnud.

TOOMAS HUIK, Postimehe fotograaf