Suri Eesti päikeseenergeetika alusepanija akadeemik Enn Mellikov

Akadeemik Enn Mellikov (1.03.1945-23.07.2018). Foto: Teaduste akadeemia

23. juulil lahkus meie hulgast päikeseenergeetika grand old man akadeemik Enn Mellikov.

Enn Mellikov sündis 1. aprillil 1945, lõpetas Pärnu 4. keskkooli 1963. a ja Tallinna tehnikaülikooli cum laude 1968. a. Kogu tema teaduselu möödus Tallinna tehnikaülikoolis. Ta alustas vaneminsenerina 1968, tõusis vanemteaduriks 1972, töötas pooljuhtmaterjalide tehnoloogia aseprofessori ja professorina 1992–2016 ning oli vastutav materjaliteaduse instituudi eest selle direktorina 2003–2014. Alates 2016. a panustas ta jõudumööda emeriitprofessorina.

Lisaks õppe- ja teadustööle osales ta kogu Eesti teaduse ja teadussüsteemi arendamisse nii ühiskondlikel alustel Eesti materjaliteaduse ühingu esimehena 1995–2005 kui ka riigi vajadusteks palju aastaid teaduskompetentsi nõukogu, teaduspreemiate komisjoni ja Eesti teadusagentuuri hindamiskomisjoni liikmena.

Koos rühmakaaslastega pani Enn Mellikov Tallinna polütehnilise instituudi füüsikalise keemia kateedris 1960ndate aastate lõpul aluse pooljuhtmaterjalide uuringutele. Nii teaduste kandidaadi (1977, tänapäeva PhD) kui ka teaduste doktori kraadi (ebatavaliselt noorena 1988) kaitses ta NSVL teaduste akadeemia Uurali teaduskeskuses Sverdlovskis. Seal testitud tulemused ja tehnoloogia kujunesid heaks vundamendiks Eesti teadusele keerulistel aegadel.

Eesti riigi taasiseseisvumisel viis töö ja elutee Enn Mellikovi kokku saksa teadlastega. Ühiselt realiseeriti idee siduda tema ja ta kolleegide uurimistöö päikeseenergia kasutamisega. See sai tema teaduselu sisuks. Eesmärk oli sõnades lihtne, kuid sisuliselt ja tehniliselt äärmiselt keerukas: luua odavad ja laialt kättesaadavatest materjalidest tehtud elastsed päikesepatareid.

Enn Mellikov ignoreeris kogu oma elu jooksul arvamusi, nagu miski oleks võimatu sellepärast, et see on lihtsalt võimatu ning oli seisukohal, et unistused peavad olema alati suuremad, kui inimene saavutab. Rootsi kolleegid järeldasid näiteks 1992. aastal, et Eestis ei ole võimalik edu saavutada sellises kõrgtehnoloogilises mikroelektroonika materjalide valdkonnas, nagu päikeseenergeetika. Enn Mellikov tõestas vastupidist, viies selle valdkonna maailmateaduste teravaimasse tippu. Järgmine evalveerimine 2002. a leidis eest uudse ja originaalse teaduslabori ning üle kogu maailma kuulsa koolkonna.

Enn Mellikov läheb selle valdkonna ajalukku maailmas ainulaadsete pulbrist valmistatud päikesepatareide väljatöötajana. Tema loodud nn monoteraliste päikesepatereide tehnoloogiat arendab mitmesugusteks unikaalseteks toodeteks rahvusvaheline tehnoloogiafirma Crystalsol.

Enn Mellikov andis ka oma kaaluka panuse teadlaste ja inseneride uute põlvkondade kasvatamisse, nii igapäevase õppetöö, kaheksa doktoritöö juhendamise kui ka oma erialal Tallinna tehnikaülikooli ja Tartu ülikooli ühise rahvusvahelise magistrikava loomise kaudu.

Tema tööd tunnustati kõrgelt kõigi riigikordade ajal. Ta on kolmekordne riikliku preemia laureaat. 1985. a sai ta Eesti NSV preemia ning 1998 ja 2006 Eesti Vabariigi teaduspreemia. Akadeemik Mellikovi saavutusi tunnustati 2006. a Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

Tema panust teadusesse kroonis 2013. a nn elutööpreemia (ehk riigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest). Seda vastu võttes ütles Enn Mellikov: „Teadus on vältimatu vahend inimeste elamise ja riigi arengueelduste täiustamiseks. Teadmistepõhine majandus on mitte ainult Eesti konkurentsivõimelisuse tagatis, vaid ilmselt ka ainus võimalus Eesti Vabariigil ellu jääda riigina.“

Enn Mellikov saadetakse viimsele teekonnale 2. augustil teaduste akadeemia saalist.

Eesti Teaduste Akadeemia

Tallinna Tehnikaülikool

Akadeemik Jaan Aariku kommentaar:

«Enn Mellikov oli üks päikeseenergeetika-alaste teadusuuringute alustajatest ja selle uurimissuuna eestvedajatest Eestis. Tema juhtimisel töötati välja ja võeti kasutusele uudne tehnoloogia päikesepatareide valmistamiseks, mis põhineb monokristallilistest teradest koosnevate monokihtide rakendamisel päikesepatareide kõige olulisemas osas, nn absorberkihis. See meetod lihtsustas oluliselt päikesepatareide valmistamist ja lubas seejuures teha ka painduvaid päikesepatareisid.

Enn Mellikov andis olulise panuse päikeseenergeetika-alase rahvusvahelise teaduskoostöö ja ettevõtluse arendamisse. Väga suur oli tema roll pooljuhtide, eriti päikeseenergeetikamaterjalide, tehnoloogia ja teadusuuringute seadmepargi arendamisel Tallinna tehnikaülikoolis kui ka riikliku tähtsusega teaduse infrastruktuuri objekti NAMUR loomisel. Piiritu oli tema entusiasm ja aktiivsus uute eesmärkide püstitamisel ja saavutamisel. Väga austav oli tema kaastöötajate suhtumine temasse kui juhti ja õpetajasse.»