/nginx/o/2017/10/21/7237937t1hed2c.jpg)
/nginx/o/2011/10/04/779010t1he99e.jpg)
Tartu Observatooriumi kosmoloogiaosakonna teaduri füüsikadoktor Antti Tamme sõnul on tänavuse Nobeli füüsikapreemiaga pärjatud teadustööl olnud suur järelmõju nii astronoomias, kosmoloogias, teoreetilises füüsikas kui ka osakestefüüsikas.
Astronoom: tänavuse füüsika-Nobeli võitnud teadustööl on olnud suured järelmõjud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«1929. aastal mõõtis USA astronoom Edwin Hubble, et Universum paisub. Kuni 20. sajandi lõpuni lähtusid teadlased eeldusest, et Suurest Paugust alguse saanud paisumine saab olla üksnes tasapisi aeglustuv,» selgitas Tamm Postimees.ee’le tänavuse preemia saanute avastuse tausta ja sisu.
Universumi kaugema tuleviku kohta oli kaks peamist stsenaariumit: lõputu, tasapisi aeglustuv paisumine või paisumise ümberpöördumine kokkukukkumiseks gravitatsiooni mõjul.
«Astronoomia üks ürgsemaid, kuid jätkuvalt oluline probleem on objektide ja nähtuste kauguse mõõtmine. Värsked nobelistid kasutasid asjaolu, et teatud kindlat tüüpi supernoovaplahvatused on üsna täpselt ühesugused ning nende näiv heledus sõltub ainult sellest, kui kaugel meist nad toimuvad,» kirjeldas Tamm.
«Heledusi mõõtes peaks seega saama muudest eeldustest täiesti sõltumatult hinnata supenoovade kaugust. Perlmutter, Riess ja Schmidt (tänavused Nobeli füüsikapreemia laureaadid - toim) võrdlesid väga kaugetes galaktikates (kust valgus levib meieni miljardeid aastaid) toimunud supernoovade kaugust nende eemaldumiskiirusega ning leidsid, et Universumi paisumiskiirus on minevikus olnud väiksem, st avastasid, et Universum paisub järjest kiiremini,» rääkis Tamm.
«Muidugi tundub see mõistusevastane ning on teadlaste hulgas põhjustanud palju poleemikat, kuid järjest lisanduvad üha kaugemate supernoovade vaatlused näivad paisumise trendi kinnitavat. Kosmoloogid on nüüdseks peaaegu üksmeelselt kasutusele võtnud nn tumeda energia kontseptsiooni – see on täiesti tundmatu energiavorm, mis põhjustab kiirenevat paisumist,» selgitas astrofüüsik.
«Muidugi leidub ka skeptikuid. Näiteks võib oletada, et kauges minevikus toimusid supernoovaplahvatused veidi teisiti kui praegused ja nende heledust ei saa kauguse hindamiseks kasutada. See vaidlus ei ole veel päris lõpuni vaieldud, seetõttu võib ehk Nobeli preemia jagajatele ette heita mõningat kiirustamist, kuid kahtlemata oli tegemist vägagi kaaluka ning teadusmaailma mõjutanud avastusega,» sõnas Antti Tamm Tõravere observatooriumist.
Tänavune Nobeli füüsikapreemia läks USA teadlastele Saul Perlmutterile ja Adam Riessile ning austraallasele Brian Schmidtile Universumi paisumise avastamise eest 1998. aastal. Komitee sõnul on Perlmutteri, Riessi ja Schmidti uurimused muutnud inimkonna arusaama Universumist.