/nginx/o/2018/06/05/7885258t1h94d8.jpg)
Värskest uuringust selgub, et Kuu lennutrajektoor kulgeb pidevalt Maast eemale, mis toob endaga kaasa aga maise ööpäeva järkjärgulise pikenemise.
Avastus: Kuu venitab ööpäeva aasta-aastalt veidi pikemaks
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
5. juuni 2018, 19:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arvutuste kohaselt on tegemist juba pikaajalise trendiga ning ligi miljard aastat tagasi oli meie planeedi ööpäeva kestus koguni viis tundi ja viisteist minutit lühem kui praegu. Tänapäevaste elusorganismide tekkeni viinud Kambriumi plahvatuseni oli tollal aega veel ligi 500 miljonit aastat.
Maa ja Kuu omavaheliste asendite muutumise ajaloo uurimiseks analüüsisid teadlased läbi hulga astronoomia teoreetilisi käsitusi ja erinevatest iidsetest kivimikihtides pärit geokeemilisi proove. Selgus, et ligi 1,4 miljardit aastat tagasi sai Maa ühe täispöörde tehtud vaid 18 tunni ja 41 minutiga. Ööpäeva pikkuste kõrvutamise ja rekonstrueerimise põhjal ongi võimalik tuletada, et täispöördeks kuluv aeg on keskmiselt kasvanud 74 tuhandiku sekundi jagu aastas ning trend jätkub veel miljoneid, kui mitte miljardeid aastaid.
Sama aja jooksul on aga Kuu kaugus Maast kasvanud ligi 44 000 kilomeetri jagu ning tänaseks on kahe taevakeha vahemaaks 384 000 kilomeetrit.
Tegemist on esimese Maa ööpäeva ning planeedi ja tema kaaslase orbiitide niivõrd pikalt ajas tagasi ulatuva analüüsiga. Uuringu fookuses olid Maa orbiidi perioodilised muutused, mida tuntakse teaduskirjanduses Milankovitši tsüklite nime all. Varem oli sarnaseid tagasivaateid tehtud vaid viimase ligikaudu 50 miljoni aasta ulatuses. Pikema ajalise katvusega uuringu saamiseks analüüsiti tänapäeva Hiinas asuvatesse Xiamalingi 1,4 miljardi aasta vanustesse meresetetesse ja Lõuna-Atlandi veealusse Walvise ahelikku salvestunud alumiiniumi ja vase vahekordasid.
Mis puutub aga Kuu tulevikku, siis ei ole mõtet karta, et see meid ühel hetkel igaveseks maha jätaks. Nimelt on alust arvata, et ühel hetkel tema eemale lendamise hoog siiski raugeb ning siis jääb Kuu pidama fikseeritud asendisse nii, et seda on näha vaid ühelt Maa poolkeralt.
Uuring ilmus Ameerika Teaduste Akadeemia toimetistes.