:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/05/15/7846188t1h177d.jpg)
Enamikku Maa pinda kattev vesi võib olla hoopis kosmilist päritolu, selgub ameerika teadlaste uuringust.
Uuring: Maa vesi võib pärineda hoopis asteroididelt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teatavasti katab vedel vesi meie planeedi pinnast ligikaudu 70 protsenti, mida on märkimisväärselt rohkem kui ühelgi teisel teadaoleval planeedil. Miks meil sellega niimoodi vedanud on, ei oska teadlased seniajani selgelt öelda. On arvatud, et tegemist võib olla meie planeedi pärisosaga või see võis meieni jõuda ka kosmiliste jääpallide ehk komeetide vahendusel. Nüüd on grupp ameerika teadlasi aga näidanud, et kuigi mitte kõik, siis suur osa meie veest võib olla hoopiski asteroidide tagajärg, kirjutab New York Times.
Nimelt on aegade jooksul tabanud Maad terve hulk peamiselt kiviseid asteroide. Planeedi hilises nooruses ligi neli miljardit aastat tagasi toimus koguni suurem «pommitamine», mida tuntaksegi geoloogilises ajaloos kui Suurt Hilist Pommitamist. Kuigi asteroidid on ennekõike kivised taevakehad, sisaldavad nende kivimid siiski arvestatavas koguses vett. Seni arvati aga, et see vesi pidi kokkupõrkes tekkinud kuumuse mõjul kiiresti ära hääbuma, mistõttu ei peetud ka asteroide kuigi arvestatavaks vee allikaks.
Johns Hopkinsi Ülikooli teaduri R. Terik Daly ja Browni Ülikooli planeediteadlase Peter H. Schultzi ajakirjas Science Advances ilmunud uuring näitab aga, et vesi võis siiski alles jääda. Ka teadlased ise tunnistasid, et tulemus oli neile üllatuseks.
«Olen seda valdkonda uurinud juba 38 aastat ning praeguseks olen saanud selgeks, et iga kord, kui eksperimenti teeme, on meil tulemuste osas teatud ootused, mis aga kunagi täide ei lähe,» ütles Schultz New York Timesile.
Eksperimendi käigus paiskasid teadlased NASA spetsiaalset kolmekorruselise maja kõrgust seadet, mis võimaldas paisata asteroididega sarnase koostisega kivimitükke erinevate nurkade alt vastu ürgset maakoort matkivat pinda. Selle kivide loopimise kohta oleks õigem öelda koguni «tulistati», kuna nende lennukiirus oli sarnaselt asteroididega suurusjärgus 17700 km/h.
Tuli välja, et maapinda tabades asteroidis sisaldunud vesi küll aurustus, kuid lahustus seejärel küllaltki kiiresti löögi tagajärjel tekkinud vedelas pimsis. Näiteks 45 kraadi all toimunud kokkupõrke tagajärjel salvestus asteroidis olnud veest koguni 30 protsenti klaasjas aines. Uuringu kohaselt võis see hiljem näiteks vulkaanilise aktiivsuse mõjul taas vabaneda ja panustada sellega ka elu tekkeks hädavajaliku vee tekkesse.