/nginx/o/2018/05/15/7845489t1hfdee.jpg)
Torkides ühte meritigu elektrilaengutega ning siirdades selle RNA'd liigikaaslasele viisid teadlased ühelt loomalt teisele üle mälestuse valulikust kogemusest. Mälu-uurijad on kahtleval seisukohal, kas seda saab tõeliselt mälestuse siirdamiseks nimetada.
California vetes elav Aplysia californica on hermafrodiit nagu lõviosa kõhtjalgsetest, roomaku nad maal või ujugu vees. Nende tigudega üle kahekümne aastat töötanud teadlase David Glanzmani korraldatud katse käigus anti ühele teole mitu järjetikust elektrišokki. Seejärel torgati tigu õrnalt pulgaga. Tigu oli eelnevast valust õppinud, et surkimise peale peab ennast kaitsma ning tõmbus ka valutust ärritajast eemale, tõmmates kokku oma õrnad lõpused, vahendab The Guardian.
Katse uudne osa saabus, kui Glanzman koos kolleegidega siirdas vastavalt treenitud teo RNA'd teole, keda sääraselt õpetatud poldud. Üllatavalt, RNA siirdamisega kandus üle ka mälestus valust ning treenimata teod tõmbusid samuti pehme puudutuse eest kõrvale.
Glanzman järeldas, et RNA's toimuvad epigeneetilised muutused peavad mängima rolli tigude reaktsioonide arengus ning mäletamises. Kui siirdamist korrati treenimata tigude vahel, siis ei täheldatud siirdega tigude reaktsioonide muutumist.
Dublini Trinity kolledži mälu-uurija Tomás Ryan ütles The Guardinile, et see katse teda ei veenna. Ryan ei taha ülekantud reaktsiooni nimetada tõeliseks mälestuseks, vaid pigem kirjeldaks protsessi kui füsioloogilise reaktsiooni üle kandmist. Küll tunnustab ta Glanzmani uudse ning huvitava lähenemise eest, mida ennekõike neuroloogiale keskendunud mäluteadus hädasti vajab.
Tigude RNA-mälestuste toimemehhanism on arvatavasti kaunis erinev inimese mälust. Kuid Glanzmani katse näitab, et mõisted mälu ja mälestus ise on kaunis hägused ning ei teadlased ega filosoofid ei tea täpselt, mida nende all silmas peetakse.
Glanzmani ja tema kolleegide töö ilmus Neuroteaduse Ühingu ajakirjas eNeuro.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/09/7471719t1he6d6.jpg)