Teadlased küsivad: kuidas me teame, et inimesed on ainsad arenenud maalased?

Muistsed inimesed on tänastele arheoloogidele jätnud hulganisti jälgi. Kas sarnaseid märke saaks näha ka miljonite aastate vanuste kultuuride kohta, on kaheldav. Pilt on illustratiivne Foto: Mariana Bazo/Reuters/Scanpix

Geoloogiliste ajastute plaanis elame me praegu antropotseenis, inimese ajas. Inimese ja tööstuse mõjud on nõnda hõlmavad, et meie olemegi oma maailma defineeriv tahk. International Journal of Astrobiology's avaldatud huvitav hüpotees küsib puhtteoreetiliselt, et kas me oleme esimesed omalaadsed Maa asukad.

Kui miljoneid aastat pärast meie liigi hääbumist peaks Maad külastama tulnukad ning uurima planeedi ajalugu, siis milliseid jälgi nad meist leiaksid? Huvitava küsimuse püstitanud teadlased Gavin Schmidt ja Adam Frank seavad oma töös üles neli võimaliku jälge, mis võiks püsida ka kauges tulevikus. Tsivilisatsiooni käsitlevad autorid selle energiakasutuse kaudu.

Tsivilisatsiooni geoloogilised jäljed

Me oleme fossiilkütuseid põletades põhjalikult muutnud Maa loomuliku süsinikuringlust ning sellega ka planeedi kiiresti soojenema pannud. Samuti mõjutavad lämmastikupõhiste väetiste ulatuslik kasutamine lämmastikuringluse loomuliku kulgu.

Samuti suurendab põllumajandus erosiooni määra ning setete tekkekiiruseid. Ning plastikud, muud sünteetilised saasteained ning isegi biomolekulid nagu steroidid võivad olla miljonite aastate pärast keskkonnas tuvastatavad. Viimasena toovad Schmidt ja Frank välja kaunis koletu inimtegevuse märgi. Tuumasõda jätaks keskkonda kauasäilivaid radioaktiivseid isotoope mille iseenesliku teket oleks raske seletada.

Olles need potentsiaalsed märgid inimesest püstitanud esitavad autorid kaks põnevat mõtet. Kas me suudaksime ise planeedil, millel on elu miljoneid aastaid väldanud, neid tuvastada? Kui näiteks dinosauruste valitsusajal oleks eksisteerinud keerukas tööstuslik tsivilisatsioon, siis kas me oskaksime seda tänast jälgede põhjal järeldada?

Schmidt ja Frank arvavad, et ilmselt ei suudaks. Kõik materiaalsed jäljed ülivanast kultuurist oleks aegade jooksul täielikult tolmuks jahvatatud ning mitmeid teisi kaudseid märke saaks seletada ka muudel viisidel. Oletame, et teadlased leiavad jälgi miljonite aastate tagusest ajast, mil süsihappegaasi kogus atmosfääris tõusis hüppeliselt. Kuidas me seda seletaksime? Üks võimalus on tõesti ütelda, et tegemist on jäljega iidsest kultuurist, kes sel perioodil saavutas tööstusrevolutsiooni laadse tehnilise taseme.

Usume teadlasi või vandenõuteoreetikuid?

Kuid kas te usuksite sellist seletust? Palju tõenäolisem seletus oleks, et küsitaval momendil toimus mingi looduslik sündmus, näiteks planeedi ülesed ulatuslikud vulkaanipursked.

Schmidti ja Franki eesmärk ei olnud väita ei üht ega teist. Pigem soovisid nad oma töös tõstatada selle pooleldi filosoofilise ja pooleldi teadusliku küsimuse. Astrobioloogia ajakirjas avaldatud artikli teine pool keskendub võõrastele planeetidele. Kui Marsile peaksid kunagi maanduma arheoloogid ja paleontoloogid, et leida märke võimalikest kunagistest asukatest, siis kuidas nad saaksid oma leidudele põhinevates hüpoteesides kindlad olla?

Schmidti ja Franki vastus on jällegi, et kindel ei saagi olla. Siinkohal tuleb mängu ka teatav paradoks. Iga pidurdamatult raiskav kultuur hävitab lõpuks keskkonna mida see vajab oma eluspüsimiseks. Ka vastupidi, mida säästlikum on tsivilisatsioon, seda vähem kestavad selle jäljed.

Oma töö pealkirjastasid Schmidt ja Frank kui «Siluri hüpotees: kas on võimalik tuvastada tööstusliku tsivilisatsiooni geoloogiliste jälgede põhjal?». Artiklis teoritiseerivad nad ka säästliku tööstusliku kultuuri võimalikuse üle. Planeedi saastamisega teeb tööstuslik tsivilisatsioon karuteene endale, hävitades enda toimimiseks vajaliku keskkonda. Seega tõenäoliselt on ohtraid jälgi jättev kultuur juba mõlema jalaga allakäigutrepile astunud.