Hinnanguliselt kolmandik kogu toodetud toidust läheb raisku. Ameerika Ühendriikide Teaduste Akadeemia toimetistes ilmunud artikkel kirjeldab aga uut toidu raiskamise mõõtmise kriteeriumit, mille järgi võib see kadu olla palju suurem.
Avastus: taimne toit on mitukümmend korda säästlikum kui liha (3)
Weizmanni Teadusinstituudi teadlased Iisraelis lõid uue termini: võimalik toiduraisk. Alon Shepon, Gidon Eshel, Elad Noor ja Ron Milo võrdlesid oma teadustöös loomsete toiduainete kasvatamiseks kuluvat põllumajandusmaa hulka taimse toidu kasvatamiseks vaja mineva maaga ning tegid väga üllatavaid avastusi.
Tõhususe vahe loomaliha ning valgurikaste taimede kasvatamise vahel oli lausa 25-kordne. Võimalikult täpsete tulemuste saamiseks võrdlesid teadlased konkreetsete toiduainete tootmise kulukust ning avastasid, et sama suurel maalapil saab taimi kasvatades toota 100 grammi valke iga nelja grammi valkude kohta, mis pärineksid loomalihast. Loomalihale kuluvat maad võrreldi maailmas laialt levinud valgurikaste taimede tõhususega: kartuli, soja, küüslaugu, suhkruroo ja maapähklitega.
«Meie analüüs näitab, et eelistades taimerikast toitu suudaksime potentsiaalselt toota suuremat hulka toitu kui hoides toitainete raiskamist ära,» sõnas projekti juhtinud Alon Shepon.
Tuletatud kulu, 96-protsendist kahju, nimetavadki Shepon ja tema kolleegid võimalikuks toiduraisuks. Samasugune raisk esineb ka teiste loomsete toiduallikate puhul: 90 protsenti sealiha puhul, 75 protsenti piimatoodete puhul, 50 protsenti linnuliha puhul ning 40 protsenti munade puhul.
«Võimalikku toiduraisku peab arvesse võtma, kui tahame teha teadlike toiduvalikuid, mis suurendaksid üleilmset toiduturvalisust,» ütles professor Ron Milo, üks teadustöö kaasautoreist.
Need numbrid on tunduvalt kõrgemad, kui ükski senine toidu raiskamiseks kasutatud hinnangumeetod on näidanud. Näib, et valikud, mida me teeme oma toidulaual, mängivad väga suurt rolli, kui palju energiat ning tööd pannakse toidu tootmisesse. Võimalik toiduraisk on hea termin toiduainetööstuse tõhususe hindamiseks, sest see ei võta arvesse vaid toidu energeetilist väärtust, vaid ka selle konkreetset koostist.