Kõik, mida teadsime küülikute põlvnemisest, on vale

Hans Alla
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küülikud ei kodustatud ühe ajaloolise sündmuse käigus vaid aastatuhandete jooksul inimese kõrval elades
Küülikud ei kodustatud ühe ajaloolise sündmuse käigus vaid aastatuhandete jooksul inimese kõrval elades Foto: Frank sorge/Caro/Scanpix

Metsikute jäneste kodustamise kohta on üks levinud jutt. Nimelt olevat paavst Gregorius I aastal 600 lubanud jäneste looteid paastu ajal süüa. Tolleaegsele mõtlemisele iseloomulikult kategoriseeriti jäneseloode, mida tunti ladinakeelse nimega laurix, kui mereelukas keda paastu ajal süüa võis.

Selle peale hakkasid mungad usinalt jäneseid kasvatama ning kodustasid senise metslooma ära. Kuid Oxfordi ülikooli arheoloogid Evan Irving-Pease ja Greger Larson avastasid, et see kõik on vale. Teadlastepaar jõudis sellise üllatav avastuseni kogemata. Plaan oli proovida molekulaarkella meetodit, et üldse aru saada kas seda viisi saab kasutada mõne liigi kodustamise ajajoone kindlaks määramiseks.

Ehmatavalt andis molekulaarkella meetod täiesti ootamatuid tulemusi. Selle järgi olevat jänes kodustatud küülikuks kümneid aastatuhandeid varem, viimase jääaja ajal. Seega küüliku kodustamine oleks toimunud tunduvalt varem kui ühegi teise looma kodustamine.

Arheoloogilised leiud viitavad, et metsiku jänese ja küüliku anatoomilised erinevused pärinevad aga kaunis hiljutisest ajast, 17.-18. sajandist. Sel ajal tekkis lemmikloomade pidamise komme ning inimese kaaslaseks sai ka küülik.

Irving-Pease'i ja Larsoni sõnul viitab see näiline vastuolu, et tänapäevane küülik ei kodustatud ühe konkreetse ajaloolise perioodi või sündmuse käigus. Pigem arenes küülik kui selline välja väga pika aja jooksul, mil see elas inimese saakloomana meie kõrval. Näiteks, kuigi vanad roomlased kül lei pidanud jäneseid kui koduloomi aga nad hoidsid küll metsast kinni püütud loomi kinni, hoides nende lihavarud nõnda värskena. Sellisel käitumisel ja ka teistel jahipraktikatel pidi jänese arengule olema suur mõju.

Larsoni ja Irving-Pease'i hinnangul oli lugu paavsti kunagisest kummalisest käsust nõnda levinud, seda ka teaduskirjanduses, sest sellised lood meeldivad inimestele. Sellised ajaloolised anekdoodid kõditavad närvi ning pakuvad uskujale meelehead. Samas mõte, et küüliku tekkimine oli tuhandeid aastaid väldanud tasapisine muutus pole nii lööv ning tähelepanu haarav.

Uuring ilmus ajakirjas Trends in Ecology and Evolution.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles