:format(webp)/nginx/o/2018/01/09/7471719t1he6d6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/02/14/7579927t1h4258.jpg)
Meditsiiniliselt on surm mitmekülgne protsesside jada, mille hulka mahub ka see, mida me inimlikult surmaks peame. Ajakirjas Nature Communications ilmunud uuringus selgub, et mõned meie kehade osad hakkavad pärast meie surma hoopis aktiivselt tööle.
Surnud inimese geenid elavad kadunust kauem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsimus on geenide aktiivsuses. Eri taustadega teadlaste rühm uuris ligi üheksat tuhandet koeproovi, mis võeti surnud inimeste kehadest. Tähelepanu pöörati nendes kudedes surma tõttu aktiivsemaks muutunud geenidele ja neile geenidele, mis jällegi tegevuse koos inimese hukuga lõpetasid, vahendab Science.
Kui näiteks süda ja aju olid surmajärgselt kaunis tasased, siis lihastes läks pärast surma madin käima. Lihasrakkudes aktiveerusid stressi ja pinge eest vastutavad geenid, mis tundub surmajärgses, vaikselt hääbuvas organismis isegi suhteliselt loogiline. Organismi kesksed, vastutavad organid on surmaga välja lülitatud ja muu infrastruktuur kannatab selle käes, kuniks lõpuks isegi see välja lülitub.
Teadlased söötsid koeproovidest korjatud geneetilise materjali andmed arvutitesse ning proovisid välja selgitada kas nad suudavad sellest teha järeldusi proovi andnud inimese surmaaja kohta. Tuleb välja, et järjekord, milles mingid konkreetsed geenid mõnes koeproovis surmajärgselt aktiveeruvad, on kaunis kindel ja vähemuutuv. Tundes neid järjekordi, mis hetkel surmast mõni geen aktiivselt särama lööb saab kaunis täpselt järeldada surmahetke.
Kahjuks on see protsess veel andme- ja ressursimahukas. Täpsemad surmaaja määramisel tulemused sõltuvad uuritud geenide hulgast ning iga geeneetilise materjali jupi analüüsimine võtab teatava hulga aega ja raha. Mida rohkem, seda kulukam. Kuid tänane puhtakadeemiline küsimus võib arvutusvõimuse kasvades muutuda taskukohaseks ka argikriminalistidele. Surmaaja määramine muude meetodite kaudu on pigem ähmane teadus ning selline täppismeetod oleks kriminalistika maailmas vägagi teretulnud.