Teaduslikud seltsid ja laia profiiliga õpetatud seltsid (üldisemalt teadusseltsid) on lahutamatu osa arenenud riikide teadus- ja haridusmaastikust. Neist vanimad on vägagi auväärses eas. Õpetatud Eesti Selts on sada aastat vanem kui Eesti Teaduste Akadeemia ja 80 aastat vanem kui Eesti Vabariik. Nad on suutnud üle elada kõige radikaalsemad ühiskondlikud muutused, seejuures kujundades nii eestikeelset kultuuri ja meie rahvust kui ka poliitilisi protsesse.
Seltsid Eestimaal ja Liivimaal
Meie maal toimivate teadusseltside juured on 18. sajandil valitsenud valgustusajastus. Üks tollaseid juhtmõtteid oli harida nii palju kui võimalik kõiki ühiskonnagruppe, sõltumata nende paiknemisest ühiskondlikus hierarhias. Teine oluline märksõna kuulutas «üldkasulikkust». Selle all mõisteti vajadust vahendada uudseid põllumajanduslikke võtteid maaharijate seas, et tõsta saagikust ning vähendada näljahädade ohtu.
Erinevalt praegusest arusaamast polnud üldkasulikkus ei toonases Euroopas ega Vene impeeriumis (sh Eesti alal) riigikeskne. Vastupidi, see põhines erainitsiatiivil. Nii pole juhus, et meie ala vanim selts (tegutses 1792–1940) kandis nime Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet. Selle rüpes leidsid endale koha nii mõisnikud kui ka Tartu Ülikooli teadlased. Sotsieteedi rahastusel ja teadlaste initsiatiivil algas Eesti ala loodusteaduslik uurimine ning sündisid esimesed täpsed kaardid. Enam kui pool sajandit hiljem (1853) sotsieteedi toel sündinud Tartu Loodusuurijate Selts (praegu Eesti Loodusuurijate Selts ehk ELUS) on Eesti auväärseim loodust uuriv organisatsioon.
Eestis praegu tegutsevatest vanim, 1838. aastal rajatud Õpetatud Eesti Selts (ÕES) loodi teisest vaatekohast lähtudes. Valgustusajal tõdeti, et maailmas elab palju erineval arengutasemel rahvaid. Tollal peeti normaalseks küsida, kas neil on tulevikku «valgustatud» rahvastena või peavad nad tsivilisatsiooni rüppe jõudmiseks sulanduma juba «valgustatud» rahvastesse? Algselt ÕESi moodustanud baltisakslased kippusid arvama, et eestlastel on tulevikku vaid siis, kui nad muutuvad sakslasteks. Just seepärast püüdis selts säilitada eesti rahva pärandit ning uurida «väljasurevat keelt». Lõppkokkuvõttes tuli see aga kasuks eesti keele arengule.
Seltsid said eestluse üheks alussambaks
Kodukoha kultuuri ja ajaloo dokumenteerimine sai 19. sajandi teisel poolel moodsaks ja seltsiliikumine baltisakslaste seas massiliseks. Vastukaaluna hoiakule, et eestlaste saksastumine on möödapääsmatu, arenes 20. sajandi algul analoogiline murrang eestlaste ühistegevuses ja seltsiliikumises. Selle kaudu laienes ja tugevnes usk eesti rahva tulevikku kultuurrahvana. Teetähiseks sai 1907. aastal rajatud esimene eestlaste õpetatud selts – Eesti Kirjanduse Selts. EKSi algatatud populaarteaduslike raamatute sari «Elav teadus» on sillana ühendanud keerulisi aegu ja Läänemere randu ning mitu korda teisenenuna toimib praegugi.
Tänu tollaste eestvedajate missioonitundele ja pühendumisele suudeti esimese maailmasõja varemeil rajada Eesti Vabariik. Rahvusriigi üheks prioriteediks oli eesti keele ja kirjanduse areng ning etnograafia edendamine. Erinevalt varasemast sai võimalikuks interpreteerida Eesti ajalugu eestlaste, mitte baltisakslaste või suurriikide perspektiivist lähtuvalt.
Vene keisririigis tegutsesid seltsid peaasjalikult eraannetuste ja liikmemaksude toel. Eesti otsustas toetada rahvusteadusi riigi eelarvest 1925. aastal asutatud Eesti Kultuurkapitali kaudu. Riigi ja teadlaste ühine soov oli saavutada neis valdkondades kiiret edu. Eestikeelseks ja -meelseks kujunenud teadusseltsidel oli oluline ja tänaseni suurelt jaolt adumata roll kõigi Eesti riigi ja rahva aspektide teaduslikul uurimisel, vastava kirjasõna levitamisel ning üldisemalt eestlaste kasvamisel kultuurrahvaks.