/nginx/o/2017/11/23/7338823t1h83d7.jpg)
Tehnikaülikooli teadlaste uuringust selgub terve ports lahendamist vajavaid probleeme, mis võivad kaasneda üleminekuga taastuvenergiale.
TTÜ teadlased: taastuvenergia kasutamine toob kaasa täiesti uued väljakutsed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimased kolm aastat on TTÜ elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi juhi, professor Ivo Palu eestvedamisel tegeletud personaalse uurimistoetuse (PUT ehk riiklik rahastustoetus võimekamatele teadusprojektidele) toel uurimisprojektiga «Uute elektritootmismustrite mõju kõrgepingeseadmete ja kaablite isolatsioonile».
Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks suurendada taastuvenergia osakaalu aastaks 2020 20 protsendini. Eesti ja Euroopa Liidu elektrisüsteemid on olukorras, kus senikasutatud ehk fossiilsed energiaressursid pole enam eelistatud ja üha enam otsitakse võimalusi, kuidas meie kasvav energiavajadus katta taastuvenergiaallikatega. See tähendab jõulist taastuvenergia tootmise arendamist.
«Kui traditsioonilised elektrijaamad on võimelised tootma elektrit vastavalt tegelikule hetkevajadusele, siis taastuvenergiaallikad ehk tuul ja päike, on sobival ajal saadaval vaid juhuslikult ning võrreldes traditsiooniliste soojuselektrijaamadega on nende elektri tootmine tunduvalt raskemini prognoositav ja ebaühtlasem,» kommenteeris olukorda teadusprojekti juht, kõrgepinge uurimisgrupi professor Ivo Palu.
Uurimistöös võrreldud tuule- ja päikesejaamade tootmisgraafikutest selgub, et tuule korral on muutused elektri tootmises hoopis suuremad kui päikese korral. On ilmne, et meie laiuskraadil pole nii ööpäeva- kui aastaringselt võimalik päikeseenergiaga arvestada, samas saab tuuleelektrit toota sõltumata aasta- või kellaajast.
Nii nagu on toimunud muutused elektri tootmises, on muutuses ka elektrienergia ülekanne ja jaotamine. Pikaaegne tendents on olnud viia elektrikaablid maa alla. See on ühest küljest kindlasti kasutajasõbralikum ja ilmastikukindlam, teisest küljest toob aga endaga kaasa ka uusi probleeme.
Sellise võrgu nõrgimad kohad on kaablite ühenduskohad ehk muhvid. Kui traditsiooniline elektritootmine kasutab õhuliine, siis moodsates taastuvenergia lahendustes on kasutuses kaabelliinid, kus kaablite ühenduskohti on palju. Just need ühenduskohad kuluvad selle muutliku voolu tekitatud paisumiste ja kahanemiste tõttu rohkem, vähendades sellega kogu elektrisüsteemi töökindlust – näiteks võib ühe muhvi rike tähendada umbes päevapikkust elektritootmise katkestust.
Uute taastuvenergiaallikate ühendamisega olemasolevasse, ehk traditsioonilisse elektrivõrku kaasneb seega hulk lisaaspekte. Nende nn juhuslike tootmisvõimsuste lisandumine muudab oluliselt elektriliinide ning teiste elektrijaotusseadmete võimsusvoogude mustreid, tekitades lisakoormust eelkõige kõrgepingevõrgu seadmete ja elementide isolatsioonile.
«Oma projektiga seadsime eesmärgiks uurida nende nn juhitamatu iseloomuga elektritootjate poolt põhjustatud lisakoormuste iseloomu ning saadud andmetega kirjeldada selle mõju peamiselt kaablite, aga ka teiste elektriseadmete isolatsiooniomadustele,» selgitab professor Palu.«Edumeelne maailm on liikumas taastuvenergia kasutamise suunas. Mida enam me aga sõltume taastuvenergiast, seda suuremat tähelepanu tuleb pöörata tuleviku elektrijaamadesisestele elektriühendustele.»
Uurimistöö valmib eesotsas TTÜ elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi uurimisrühmaga (juht prof Ivo Palu), koostöös Aalto ülikooli teadlastega.