Nobeli füüsikapreemia teenisid gravitatsioonilainete mõõtjad

Vasakult: Rainer Weiss, Barry Barish ja Kip Thorne. Foto: MOLLY RILEY/AFP

Täna said 2017. aasta Nobeli füüsikapreemia Rainer Weiss, Barry C. Barish ja Kip S. Thorne Laserinterferomeetrilise Gravitatsoonilainete Observatooriumi (LIGO) arendamise eest, mis muutis võimalikuks revolutsiooniliste gravitatsioonilainete detekteerimise. 

BREAKING NEWS The 2017 #NobelPrize in Physics is awarded to Rainer Weiss, Barry C. Barish and Kip S. Thorne @LIGO. pic.twitter.com/za1GNsAfnE

— The Nobel Prize (@NobelPrize) 3 October 2017

Pool Nobeli preemiast läks Weissile, ülejäänu jagati Barishi ja Thorne'i vahel võrdselt.

Füüsikutelegi seni suuresti mõistatuslikud gravitatsioonilained on aegruumi võnked, mis tekivad massi liikumisest ja levivad valguskiirusel üle maailmaruumi lainetena, nagu levib veesõõr ümber tiiki visatud kivi. Nende olemasolu ennustas oma üldrelatiivsusteoorias Albert Einstein, kes kirjeldas ruumi kui pingule tõmmatud võrku, mis venib objekti raskuse mõjul välja.

Põhimõtteliselt tekitavad gravitatsioonilaineid kõik liikuvad kehad, kuid mõõtmiseks piisavalt tugevate lainete tekkeks peab mängus olema väga suur mass ja sündmus. Sellised on näiteks täheplahvatus, mustade aukude ühinemine või suuremate taevakehade kokkupõrge.

Laserinterferomeetriline Gravitatsioonilainete Observatoorium (LIGO) tõestas gravitatsioonilainete olemasolu 2015. aasta vaatlusel kahe musta augu liitumisest. LIGO teeb koostööd gravitatsioonilainete detektori VIRGOga. Juba ehitatakse Jaapanisse ka uut detektorit. 

Nobeli füüsikapreemia väärikas ajalugu

Eelmisel aastal läks füüsika Nobel jagamisele kahe teadlasterühma vahel: esimese poole preemiast sai David J. Thouless, teise osa aga F. Duncan M. Haldane ja J. Michael Kosterlitz. 

Teadlaste panus seisneb selles, et nad avastasid tahkiste käitumisel täiesti uued viisid ning lõid oma avastuste ja tahkiste omaduste selgitamiseks uue matemaatilise raamistiku. Nende avastused sillutasid teed uute, seninägematute materjalide ja ainete loomiseks.

Füüsikas on Nobeli preemiat välja antud 1901. aastast ning 110 korral. Kuus korda jäi preemia välja andmata, aastatel: 1916, 1931, 1934, 1940, 1941 ja 1942. Enamasti oli põhjuseks sõda, ent mõnel korral põhjendas Nobeli auhindade fondi eestkõneleja preemia mitte väljaandmist ka tõsiasjaga, et sel aastal väärilisi teadussaavutusi lihtsalt ei olnud.

Kõige enam füüsika Nobeleid on jagatud osakeste füüsika alastele teadussaavutustele.

47 preemiat on antud ainult ühele teadlasele

32 preemiat on saanud kaks teadlast

31 korral on preemiat jaganud kolm laureaati.

203 inimesele on antud Nobeli füüsikapreemia

1 inimene, on füüsika Nobeli saanud kaks korda. See oli John Bardeen, kes võitis auhinna 1956. ja 1972. aastal.

55 aastat on keskmine füüsikapreemia laureaadi vanus

25-aastane oli kõige noorim füüsikapreemia laureaat Lawrence Bragg, 1915. aastal, kui ta isaga koos Nobeli preemia sai.

88-aastane oli vanim füüsikapreemia laureaat Raymond Davis 1966. aastal, kui talle 2002. aastal auhind määrati.

2 laureaati 203st on olnud naised. 1903. aastal sai preemia Marie Curie ning 1963. aastal Maria Goeppert-Mayer. Võrreldes keemiaga on füüsikas Nobeli preemia laureaate palju vähem, sest keemias on Nobeli preemia võitnud 12 naist.

Füüsika nobelistide hulgas on ka perekondi. 1903. aastal võitis auhinna abielupaar Marie ja Pierre Curie. Samuti on neljal korral füüsikapreemia antud isale ja pojale.