Teadlased kaaluvad radikaalsete meetmete kasutuselevõttu kliimamuutuste peatamiseks

Teadlased kaaluvad, miks, kuidas ja milliseid radikaalseid keskkonnatehnoloogiaid võiks kasutada viimase võimalusena võitluses kliimamuutuste vastu. Foto: Kevin Coombs / Reuters / Scanpix

Viimase võimalusena meie loodusesüsteemi päästmiseks näevad mõned teadlased radikaalseid atmosfääri muutvaid keskkonnatehnoloogiaid.

Arutelu selle üle, kui kaugele peaks inimkond olema valmis minema, et globaalset soojenemist ohjes hoida, saavutas teadusajakirja Science veergudel hiljuti uue taseme. Nimelt ilmus ajakirjas kaks olemuslugu, millest esimeses arutasid Saksamaal asuva Max Plancki Instituudi ja USA Riikliku Atmosfääriuuringute Keskuse teadlased, kas atmosfääri läbiva soojahulga piiramiseks tuleks lisada sellesse suures koguses väävel-aerosoole.

Teises artiklis, autoriks Šveitsi Atmosfääri- ja Kliimateaduste Instituudi teadlased, käidi aga välja idee ajada laiali kasvuhooneefekti põhjustavaid pilvi, mis takistavad «liigsel» soojusel maailmaruumi hajumast. Kogu asja juhatas sisse arvamuslugu, milles tõstatati küsimus, et kuidas selliseid äärmuslikke keskkonnatehnoloogilisi projekte valitseda ja hoida ära planeedi lõplikult tuksi keeramine.

Teema tõstatumise taga on tõsiasi, et rahvusvahelisest kõrgendatud tähelepanust ja poliitilistest lepetest hoolimata ei ole rahvusvaheline üldsus seniajani suutnud saavutada märkimisväärseid edusamme võitluses kliimasoojenemisega ning soojenemine jätkub.

Aerosoolide atmosfääri paiskamise teel loodaksid teadlased matkida vulkaanipursete mõju, kuna lisaks suitsule ja laavale väljutavad vulkaanid ka suures koguses soojuse maapinnani jõudmist ja seega ka soojenemist takistavat väävlit. Väävlit tehislikult atmosfääri paisates loodaksid teadlased saavutada sama efekti.

Tehniliselt ei oleks see mõistagi lihtne ettevõtmine – arvutused näitavad, et soovitava efekti saavutamiseks peaks iga päev järgmise 160 aasta jooksul paisatama õhku Filipiinidel asuva Pinatubo hiigelvulkaani purske jagu materjali. Konteksti mõttes tasub ära mainida, et võrdluseks kasutatud purse oli 20. sajandi teine kõige võimsam vulkaanipurse. Vajaliku efekti jaoks oleks vaja teha 6700 väävli atmosfääri paiskamise lendu päevas, mis läheks kokku maksma hinnanguliselt 20 miljardit dollarit aastas. Samal ajal on võimalik, et väävli massiliselt atmosfääri loopimine võib kaasa tuua hoopis osoonikihi hävimise ja see omakorda järgmisi keskkonnakatastroofe.

Pilvede hajutamise plaanil on samuti omad vead. Nimelt tuleks seda soovitavate tulemuste saamiseks teha ülima täpsusega ning eksimise korral kaasnevad sellega hoopis vastupidised, kliimat soojendavad mõjud.

Kiudpilved. Foto: Lewis Whyld/AP/Scanpix Foto: Lewis Whyld/AP

Konkreetse sihtmärgina on teadlased välja valinud ilusa ilma puhul taevast katvad kihtpilved, mis ei takista kuigi palju kiirgust atmosfääri alaosadesse jõudmast, kuid hoiavad soojust siiski atmosfääris. Just nende vastu peakski potentsiaalne hajutusprogramm toimima. Selleks kasutatav tehnoloogia oleks sarnane sellega, mida kasutatakse Venemaal 9. mai paraadil ilusa ilma tagamiseks – pilvedesse viidaks pisikesed osakesed, millest saaks kondenseerumiskeskmed.

Selliste aktsioonide globaalsel tasemel läbi viimine oleks aga äärmiselt keeruline ja vigade puhul võivad tulemused olla hoopis soovitule vastupidised. Nii kihtpilvede hajutamise kui ka väävli atmosfääri paiskamise korral võib soovimatuks tagajärjeks olla ka põudade ja teistsuguste keskkonnakatastroofide sagenemine ning sellest tulenevalt ka konfliktide sagenemine üle maailma.

Tasub silmas pidada, et ka artiklite autorid ei pea kirjeldatavaid tehnoloogiaid lahenduseks, kuna tegemist on äärmiselt riskantsete tehnoloogiatega ja kõigile oleks parem, kui need ei osutukski vajalikuks. Küll aga põhjendavad autorid oma artiklites mis tingimuste need võivad osutuda põhjendatuks ja miks neid siiski uurima peaks. Äärmisel juhul saab see aga olla vaid sümptomite ravi - «haigusest» lahti saamiseks tuleb siiski vähendada kasvuhoonegaaside emissioone.