:format(webp)/nginx/o/2017/07/21/6914071t1h9d5f.jpg)
/nginx/o/2017/07/21/6914041t1h9d95.jpg)
Mari-Liis Kauts PhD Edinburghi Ülikooli ja Rotterdami Erasmuse Meditsiini Keskuse Regeneratiivse Hematoloogia teadusgrupist kirjutab meditsiini uuest suunast, kus ravimite asemel kasutatakse patsiendi enda rakke.
Teadlane: uus tehnoloogia kaotab doonorite puuduse probleemi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Personaalne rakuravi on uudne meditsiini suund, milles kasutatakse haiguste raviks patsiendi enda keharakke. Selline meetod tõotab viia mitmete täna veel ravimatute haiguste nagu Alzheimeri ja Parkinsoni tõve ravile allutamiseni.
Keharakud, näiteks naharakud, muudetakse esmalt pluripotentseteks tüvirakkudeks ehk algrakkudeks, millel on potentsiaal muutuda mistahes rakutüübiks meie kehas. Pärast pluripotentsete tüvirakkude suunamist spetsiifiliste faktorite mõjul soovitud rakutüübiks, siirdatakse need tagasi patsiendi organismi, kus nad taastavad kahjustunud koe või organi funktsiooni.
Uudse personaalse rakuravi meetodi puhul ei tugineks verehaiguste ravi enam sobiva doonori leidmisel, vaid ravida saaks potentsiaalselt kõiki patsiente.
Rakkude (luuüdi) siirdamist verehaiguste raviks on kasutatud juba aastakümneid. Luuüdis paiknevad vereloome-tüvirakud, mis siirdamise tagajärjel verehaigusi põdevad patsiendid terveks ravivad. Neist rakkudest saab alguse kogu organismis olev veri, seal hulgas puna- ja valgeverelibled ning vereliistakud.
Tänapäeval sõltub verehaiguste ravi sobiva doonori olemasolust, sest inimeste vererakud on väga erinevad ning erinevate veretüüpide konflikti korral võib tekkida kasulike asemel hoopis kahjulikke tagajärgi. Erinevus tuleneb raku pinnal olevatest retseptorvalkudest, mis on identsed vaid ühe munaraku kaksikutel. See näitab ka, kui harvad on juhused, mil leitakse sobiv doonor.
Ravida saaks kõiki patsiente
Uudse personaalse rakuravi meetodi puhul saaks tulevikus vereloomet taastavaid tüvirakke luua patsiendi enda keharakkudest. Seega ei tugineks verehaiguste ravi enam sobiva doonori leidmisel, vaid ravida saaks potentsiaalselt kõiki patsiente.
Personaalse rakuravi eelduseks on põhjalikud teadmised rakkude arengut mõjutavatest teguritest – on vaja välja selgitada kõik faktorid, mis soovitud rakkudes esinevad. Vererakkude arengut uurides on kindlaks tehtud ligi kümme spetsiifilist faktorit, mis on olemas kõikides vereloome-tüvirakkudes. Need on nii-nimetatud transkriptsiooni-faktoriteks, mille ülesandeks on lülitada rakkudes sisse/välja vajalikud geenid ja määrata niimoodi, millistest rakkudest saavad vereloome-tüvirakud ning millistest mitte. Mitmed teadusgrupid üle maailma tegelevad hetkel vereloome arengu uurimisega, et selgitada välja, milliseid faktoreid, millal ning kui palju on vaja, et rakkudest areneksid vereloome tüvirakud.
Lüliti nimi on Gata2
:format(webp)/nginx/o/2017/07/21/6914071t1h9d5f.jpg)
Edinburghi Ülikoolis, mis on lisaks muule tuntud ka kloonitud lammas Dolly sünni ja Higgsi bosonile avastamise kohana, tegutseb koostöös Rotterdami Erasmuse Meditsiini Keskusega üks maailma edukamaid regeneratiivse hematoloogia teadusgruppe. See ongi spetsialiseerunud just selliste faktorite uurimisele.
Täpsemalt on fookuses faktor nimega Gata2. Grupp kasutab uudseid Gata2 reporter-pluripotentseid tüvirakke, mis võimaldavad laboris jäljendada vereloome tüvirakkude arengut. Tulemused näitavad, et vaid Gata2 faktorit omavad rakud suudavad omandada vereloome-tüvirakkude tunnused ja et Gata2 faktori tase neis rakkudes on väga range kontrolli all.
Vaid teatud tasemel Gata2 olemasolu on eelduseks õigete geenide sisselülitamiseks ning vereloome-tüvirakkude arenguks.
Sellised teadmised on fundamentaalse tähtsusega rakuravi arendamiseks. Selgitades välja need parameetrid kõigi vereloomes oluliste faktorite kohta, oleme identifitseerinud nende rakkude olemuse ning seega oskame neid haiguste raviks laboris genereerida. Sama printsiip kehtib ka mistahes teise haiguse rakuravi kohta.
Eesti edulugu?
Lisaks verehaigustele on mitmeid meditsiinivaldkondi, mille tarbeks personaalset rakuravi arendatakse. Seal hulgas neuro-degeneratiivsed haigused nagu Parkinsoni ja Alzheimeri tõved, tänapäeval laialdaselt leviv diabeet ning südame- ja veresoonkonnahaigused.
Maailmas on käimas mitmeid kliinilisi katseid, neist üks kõige edukam on silmanägemise taastamine tüvirakkude abil. Samuti on rakuravil suur potentsiaal viljatusega võitlemises. Ka Eestil on ette näidata edulugusid – näiteks on taastatud rasvast eraldatud tüvirakkude abil õnnetuse tagajärjel kahjustunud liigese funktsioon. Meil on suurepärased võimalused rakuravi arendamiseks ning selle rakendamiseks. Tänu meie innovaatilisele ühiskonnale on uudsete tehnoloogiate rakendamine meil seejuures palju tulemusrikkam kui mõnes suurriigis.
Eesti väiksusest tingituna on siinse teaduse arengu seisukohalt vajalik panustada koostöösse ning luua kontakte maailma tippkeskustega, et saavutada juurdepääs kõige uuematele tehnoloogiatele. Seepärast valisin minagi doktorantuuriks tunnustatud välisülikooli. Edinburghist ning Rotterdamist kaasavõetud kogemused ning arvukad välis-kontaktid loovad hea baasi selleks, et Eestisse naastes hakata siin välja töötama platvormi personaalse rakuravi arendamiseks ning kasutuselevõtuks.