Miks me tunneme vee maitset?

Vesi Foto: Vida Press

Paljud inimesed ütleksid, et veel ei ole maitset, kuid kui see vastab tõele, siis kuidas me teame, et üldse vett joome?

Meie keeltel on eriline võime tunnetada ära vesi. Selleks, ei maitse meie keel mitte vett, vaid eristab selles ära happe, mida kutsume tavaliselt hapuks maitseks, vahendab Science for Students.

Kõikidel imetajatel on elus püsimiseks vaja vett, seega on oluline, et suudaksime vahet teha, mis vedelikku me joome. Meie maitsmismeel on arenenud nii, et tunnetaksime ka teisi olulisi aineid nagu suhkrud ja soolad, mistõttu on ka vajalik, et suudaksime aru saada veest.

California tehnoloogiainstituudi professor Yuki Oka spetsialiseerub ajude uurimisele ja tegi uurimistöö aju ja keele koostööst. Seni on kindlaks tehtud, et aju tundekühmualamik kontrollib meie janu. Kuid aju üksinda ei ole võimeline aru saama, mida me joome. Selleks peab aju saama keelelt infot. «Meil peab olema mingi sensor, et me oskaksime vee välja valida,» sõnas Oka. Kui me ei oskaks vett eristada, võiksime juua ekslikult mingit muud ainet, mis võib olla mürgine ja meile saatuslikuks saada.

Selleks, et mõista meie keele vee tajumist kasutasid teadlased hiirte abi. Nad tilgutasid hiirte keelele vedelikke, mis  olid kas magusad, hapud või soolased. Lisaks tilgutati keeltele ka vett. Samal ajal salvestasid nad signaale, mis tulid keelenäsade närvirakkudest. Nagu võiski arvata, said teadlased kõikide maitsete tajumisel tugevaid signaale, kuid signaal tuli ka siis, kui hiired said joogiks vett.

Suu on niiske koht, seda täidab sülg, mis on kooslus erinevatest ensüümidest ja molekulidest. Need sisaldavad ka vesinikkarbonaadi ioone ehk väikeseid molekule, mil on negatiivne laeng. See teeb aga sülje veidi aluseliseks ja aluselise keskkonna pH tase on veidi kõrgem, kui tavalisel veel. Happelistes keskkondades on pH tase aga veest veidi madalam.

Seega, kui vesi tuleb suhu, peseb see ära aluselise sülje. Suu üks ensüümidest võtab kohe aga selle töö üle ja üritab ioone asendada. See ensüüm seob omavahel süsinikdioksiidi ja vee, et luua vesinikkarbonaati ja selle tulemusena toodab ta ka prootoneid.

Vesinikkarbonaat on aluseline, kuid prootonid on happelised ja mõnel keelenäsal on sensorid, mis tajuvad just happelist maitset. Need sensorit püüavadki kinni kõik hapu, muuhulgas näiteks ka sidruni maitse.

Kui uued prootonid jõuavad happelist maitset tundvate keelenäsadeni saadavad nad signaali närvi ja nii jõuab see lõpuks ka meie ajju. Seega me saame aru, et jõime vett, mitte selletõttu, et meie keel maitses vett, vaid, et see maitses midagi happelist.

Kui teadlaste meeskond katkestas hiirtel happelist vedelikku tundva keelenäsa töö, siis ei saanud hiired enam aru, mida nad joovad.

See, et me tunneme vee ära happelist maitset püüdvate keelenäsade abil ei tähenda, et vesi oleks tegelikult hapu. Maitse tunnetamine on keeruline süsteem, mis toimib meie maitse- ja lõhnataju koosmõjul. Seega vesi võib tegelikult tõesti maitsetu olla, kuid meie jaoks ta kindlasti maitseb mingit moodi, kinnitas Oka.

Uuring avaldati Nature Neuroscience ajakirjas.