Teadlased õpetasid neid väikesi linde hüppama ühelt postamendilt teisele, et saada paremini aru sellest, kuidas puudel elavad dinosaurused lendama hakata võisid.
Video: pisikeste papagoide liikumine näitab, kuidas dinosaurused lendama õppisid
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
20. mai 2017, 19:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Puuvõrades elavad linnud hüppava toitumise käigus kuni 30 korda minutis puult puule. Arvatakse, et samamoodi tegutsesid toidujahil ka nende eellased, dinosauruse ja linnu vaheliseks lüliks peetavad Arhaeopteryx’id.
Enne eksperimenti teadsid teadlased, et hüppamise ja lendamise ühendamise abil suudavad linnud säästa olulisel määral energiat. Et teha kindlaks, kuidas see täpselt töötab, ehitasid teadlased spetsiaalse puuri, mille sisustuse hulka kuulusid nii õrred, spetsiaalsed tõukejõu sensorid ja ka spetsiaalsed ülikiirelt filmivad kaamerad. Sellisel viisil saadi vajalikud andmed nii tõukejõu kui ka tiibade liikumise kohta.
Tuli välja, et lühemate vahemaade läbimiseks kasutasid linnud vaid jalgu ega teinud tiibadega pea ühtegi tõukeliigutust. Pikemate vahemaade puhul oli kõik aga risti vastupidi – jalgadega tõugati vähem ja tiivalöögid võtsid enda peale suurema osa tööst.
Uuringu tulemused näitavad, et ka Archaeopteryx pidi olema väga võimekas kaugushüppaja, kuna tema oma aja kohta suured tiivad andsid talle õhulennul juurde kuni 20% rohkem kaugust. Võrreldes teiste puuvõra-eluviisiga saurustega oli see aga märkimisväärne evolutsiooniline eelis.
Kuidas eksperimendid läbi viidi, vaata lähemalt ajakirja Science teadusvideost: