Eesti teadlased lahendasid 17. sajandi teaduse suurima mõistatuse

Prints Ruperti pisarate peaosa on mehaanilisele survele erakordselt vastupidav, kuid kui nende sabaosa kasvõi õrnalt pigistada, puruneb terve moodustis plahvatuslikult. Foto: imgur.com

Kuidas on võimalik, et prints Ruperti pisarad on ühtaegu nii tugevad ja nii haprad?

Kõige tavalisemast klaasist võib väga lihtsalt valmistada veidra tilga, mis on teadlasi juba aastasadu hämmingusse ajanud. Nimelt, kui klaasi kuumutada, kuni see hõõguvaks ja vedelaks muutub, ning vedel klaas siis külma vette kukutada, tekivad piklikud konnakullese kujuga vormid, mida tuntakse prints Ruperti pisaratena.

Saadud klaasitilgad näivad küll haprad, kuid on teadlaste tähelepanu pälvinud just vastupidavusega – tilga pead võib kasvõi haamriga taguda, kuid katki see ei lähe. Kui aga kahjustada pisara saba, ei murdu see küljest, nagu klaasilt oodata võiks, vaid terve moodustis plahvatab tolmuks.

Nime on pisarad saanud Baierimaa printsi Ruperti järgi, kes oli mitmekülgne mees – lisaks sõjapidamisele oli ta tunnustatud amatöörkunstnik, sportlane ja teadlane. 1660. aastal Inglismaad külastades kinkis ta kuningas Charles II-le peotäie klaaspisaraid, millega Baieris oma õukonda lõbustada armastas.

Aasta hiljem andis kuningas pisarad edasi Kuninglikule Akadeemiale teaduslikuks uurimiseks. Pisaratest sai 17. sajandi teaduse suurim mõistatus, kuna keegi ei osanud nende kummalisi omadusi seletada. Tänapäeva tehnoloogiata ei olnud see lihtsalt võimalik. Alles nüüd on teadlased jõudnud seletuseni. Uurimistöö viidi seejuures läbi Tallinna Tehnikaülikooli fotoelastsuse laboris.

Saladuskatet õnnestus pisut kergitada aastal 1994, mil ameerika ja inglise teadlased suutsid ülikiire kaamera abil tõestada, et klaaspisara plahvatus saab alguse sabast ja levib seejärel ülisuurel, silmale hoomamatul kiirusel pisara peani.

Vastuseta jäi aga küsimus, miks on just sellise pisara pea nii tugev.