/nginx/o/2017/05/02/6617235t1h3f23.jpg)
Tänapäeval on rasestumisvastaste vahendite olemasolu kõigile iseenesest mõistetav. Vähem kui kuuskümmend aastat tagasi see aga nii ei olnud.
Leiutis, mis muutis miljonite naiste elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rasestumisvastaste vahendite loomislugu, vahendab PBS:
1914-1921: naisaktivist Margaret Sanger oli esimene, kes kasutas terminit rasestumisvastane vahend. Kuna ta nägi medõena seda, mida teevad arvukad sünnitused naiste tervisega, oli tema suurimaks sooviks rasestumisvastase vahendi välja töötamine.
1951: Sanger veenis hormoone uurivat arsti Gregory Pincust töötama rasestumisvastaste pillide kallal.
1951: Mexico City's resideeruv keemik Carl Djerassi töötas üldjoontes pilli välja, kuid tal ei olnud luba seda testida, levitada ega toota.
1952: Pincus sai testides teada, et progresteroon mõjub rottide peal nii nagu vaja. Ta kohtus günekoloog John Rockiga, kes oli keemiliste kontratseptiivide testimist naiste peal juba alustanud.
1953: Katherine McCormick kirjutas Pincusele uuringute jätkamiseks 40 000 dollari väärtuses oleva tšeki.
1954: Rock ja Pincus viisid läbi esimesed õnnestunud inimkatsed.
1957: Ameerika Toidu- ja Ravimiamet (FDA) lubas rasestumisvastaseid pille kasutada vaid menstruatsiooni häirete leevendamiseks, mitte raseduse vältimiseks.
1960: pille võis hakata kasutama ka raseduse vältimiseks.