Rahvusvahelisest teadustsiteeringute statistikast selgub, et Eesti teaduse tsiteeritavus on viimase 11 aasta jooksul jõudsalt kasvanud.
Graafik: vaata, kuidas Eesti on tõusnud teaduses maailma tippu
Tänapäeva teaduses on peamiseks väljaannete, teadlaste ja riikide hindamise põhiseks aluseks tsiteeritavus – mida enam teised teadlased konkreetse uuringu tulemusi välja toonud on, seda olulisem uuring ka on. Mida rohkem tsiteerimisi on kogunud teadlane, seda parem on tema renomee ja rahastamisvõimalused jne.
Tasub ära mainida, et selline hindamise süsteem ei ole ka oma kriitikata ja palju räägitakse avaldamissurvest, mis ei jäta teadlastele aega piisavalt süveneda. Näiteks teatas 2013. aasta füüsik Nobeli preemia pälvinud Peter Higgs, et ei oleks tänapäevases akadeemilises keskkonnas lihtsalt piisavalt tootlik – oma kuulsa artikli, milles ennustas Higgsi bosoni olemasolu avaldas ta aastal 1964 ja sellele on aastakümnete jooksul lisandunud vaid kümme. Tänapäeva konkurentsi tingimustes oleks ta ammu lahti lastud, tunnistas Higgs The Guardianile.
Kriitikast hoolimata on tsiteeritavus siiski tänapäeva olulisim viis teadustöö hindamiseks ja näib, et meie teadlastel ei lähe vähemalt selle mõõdiku järgi sugugi halvasti.
Kui vaadata Eesti teaduse tsiteeritavust viimase 11 aasta jooksul, võib uhkust tunda – kui veel aastal 2006 oli meil artikleid ühe artikli kohta peaaegu 19 protsenti vähem kui maailmas keskmiselt, siis praeguseks on jõutud juba 12,16 protsenti üle maailma keskmise.
Eesti edu tuleb välja ka võrdluses teiste riikidega – andmebaasi Scopus järgi jõuab Eesti teadusartiklitest viidatavuse ülemise 10 protsendi hulka koguni 13,5 protsenti siin toodetud teadusartiklitest, millega oleme ees isegi sellistest riikidest nagu Itaalia, Prantsusmaa ja Portugal.
Eesti teaduse tsiteerituse edulooga võib lähemalt tutvuda, lugedes professor Jüri Alliku põhjalikku analüüsi Eesti Teadusagentuuri väljaandes «Eesti teadus 2016».