Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/02/16/3771479t1hf538.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2329683t1hf38b.jpg)
Hiljutine emakeelepäev tuletas meelde, et eesti keel on üks väiksemaid keeli maailmas, kuid ka julgustas, et sellel keelel on kõik võimalused nüüdisaegses maailmas püsima jääda, kuigi keelekandjate arv kipub vähenema. Väikeste keelte ja murrete elujõulisusest kirjutab akadeemik ja keeleteadlane Karl Pajusalu.
Eesti keel kuulub nende väheste keelte sekka, milles oskavad kasutajaga suhelda nii Windows kui ka nutitelefonid, millele on loodud ajakohane kõrgtehnoloogiline tugi, milles kõnelevad oma tööst tippteadlased ning mille arengu eest hoolitseb oma riik. Keel on aga midagi rohkemat kui sõnavara, reeglistik, keskkond või tekstikorpus. See on mõtte väljendamise vahend, elav ja kasvav, ajas muutuv organism. Selle tervise ja kasvujõu huvitavaks indikaatoriks on murded ehk dialektid. Nende elujõu kaudu väljendub keeleteaduse klassikaline arusaam, et emakeelne kõneleja ei saa oma keele kasutamisel eksida.