Maailma juhtivad teadusajakirjad Nature ja Science muretsevad viimasel ajal USA teaduse käekäigu pärast. Uus administratsioon on mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes hakanud ette kirjutama, millega teadlased peaksid tegelema. Sellega seoses meenutab ajalugu akadeemik ja mehaanikateadlane Jüri Engelbrecht.
Akadeemiate alguseks loetakse Platoni akadeemiat (kr Akadēmeia) Antiik-Kreekas, mis asutati aastal 387 e.m.a. See oli tolleaegses mõistes gümnaasium, kus õpetati noormehi eesmärgiga kujundada filosoofiliselt mõtlevaid ametnikke. On huvitav tõdeda, et teadaolevate materjalide põhjal andis akadeemia valitsejatele ja ka kogukonnale paljudes küsimustes nõu. Iseseisva ja sõltumatu mõtteviisi olemasolu pole aga alati valitsejatele meelt mööda, ei minevikus, ei meile rohkem tuttavas lähiminevikus ega kahjuks ka tänapäeval. Platoni akadeemia suleti aastal 529 Rooma keisri Justinianuse korraldusel.
Kuigi Roomas oli Akadēmeia koolkond hulk aega au sees, olevat keiser Justinianus öelnud: «Keegi ei tohi Ateenaga seotud filosoofiat õpetada ja Ateenast pärit seisukohti tõlgendada.» Pärast Justinianust algas Ida-Rooma keisririigi allakäik. Kuidas on lugu teadlaste seisukohtadega tänapäeva maailmas?
USA teaduskorralduses oli märgilise tähendusega presidendi administratsiooni teadus- ja arendusosakonna direktori Vannevar Bushi aastal 1945 koostatud dokument «Piiritu teadus», mille ta koostas president Franklin Roosevelti palvel. See tänapäeva mõistes teadusstrateegia määras ära USA teaduse arengu mitte ainult sõjajärgsel ajal, vaid pani aluse kogu USA suhtumisele teadusesse. Märksõnadeks olid valitsuse sihipärane tegevus teaduse arendamisel, uuringuvabadus, tähelepanu tervishoiule ja ühiskonna heaolule, teadustalentidele jne.
Nagu ajalugu näitab, on valitsustel teinekord tegemist, et oma poliitiliste eesmärkide kõrval aru saada sõltumatute teadusuuringute vajadusest ja nendel põhinevatest eksperdihinnangutest.
Valitsuse vastutus peaks olema kindlustada stabiilsus ja alusuuringute rahastamine. Vannevar Bush juhtis tähelepanu sellele, et alusuuringute rahastamine peab olema pikaaegne, sest koheste tulemuste nõudmine pärsib teadustegevust. USA teadusfond loodigi Vannevar Bushi ettepanekul (1950).
Tulles tänasesse päeva ja jättes uue presidendi populistlikud avaldused kõrvale, on mitmed asjaolud USA teadlased ärevaks teinud. Nii avaldas ajakiri Nature 26. jaanuaril paar kriitilist artiklit, mis keskendusid presidendi ja tema nõuandjate suhtumisele keskkonnakaitsesse ja energiaprobleemidele. Mures ollakse ka biomeditsiiniuuringute tuleviku pärast, hoolimata sõnadest, et haiguste vastu tuleb võidelda. Sellega kaasnevad riiklike agentuuride informatsiooni suukorvistamine ning teadlaste vaba liikumise piiramine reisikeeldude näol.
See kõik paneb mõtlema teadlaste vabaduse ja vastutuse üle. Nobeli rahupreemia laureaat Joseph Rotblat on öelnud lihtsalt: «Suuremad teadmised tähendavad ka suuremat vastutust.» Nagu ajalugu näitab, on valitsustel teinekord tegemist, et oma poliitiliste eesmärkide kõrval aru saada sõltumatute teadusuuringute vajadusest ja nendel põhinevatest eksperdihinnangutest. Selleks tuleb teadlastel ka häält teha mitte ainult oma tegemiste eest seismisel, vaid ka ühiskonna huvide kaitseks.
Nii saatsid 7. veebruaril rohkem kui 350 teadusorganisatsiooni USA presidendile avaliku kirja vaktsiinide ohutuse teemal ja 19. veebruaril toimus Bostonis demonstratsioon teadusuuringute sõltumatuse kaitseks. Mulle tuleb tahtmatult meelde, et kümmekond aastat tagasi tulid teadlased ühes Ida-Euroopa kasvuraskustes riigis tänavale, et valitsusele edastada sõnumit teadusuuringute vajadusest. Mitte ei taha hakata paralleele tõmbama!
Me arutame Eestis, kuidas sõnastada head teadustavad, mis kannavad sõltumatuse ja vastutuse põhimõtteid. Küsimus on loomulikult laiem ning seotud ühiskonna kui terviku funktsioneerimisega. Hoiatavad näited Atlandi ookeani teiselt poolelt ütlevad, et probleemid pole sugugi kadunud.