:format(webp)/nginx/o/2017/02/25/6384259t1h98ec.jpg)
Robotite ja tehisintellekti revolutsioon toob kaasa hulga võimalusi, kuid ka pea sama palju küsimusi tehnoloogia kohast ühiskonnas. Erinevalt varasematest tehnoloogilistest murrangutest saab inimkond seekord end ette valmistada. Praegu ulmelisena näivad probleemid ja lahendused on vähemalt Euroopa Liidu tasemel arutlusele jõudmas.
Keset europarlamendi fuajeed seisab pealtvaatajate ees noormees, käe ümber sensoritega palistatud rihm. Iga tema käeliigutuse peale reageerib kuul saali põrandal, muutes liigutuse suunast sõltuvalt iseenda veeremise suunda. Saali teises servas on teine uue põlvkonna roboti demonstreerija pannud endale pähe sensoritega võru, mis võimaldab tal oma mõtete abil juhtida põrandalt õhku tõusvat drooni. Need on europarlamendi seminari raames uudistajatele esitatud näited praegu võimalikest robootika rakendustest, mis näitavad tormi kiirusel areneva tehnoloogia kontekstis selgelt, et tulevikus saame näha seniolematut robotite pealetulekut.
«Praegu on käimas neljas robotite revolutsioon. Esimene oli see, kui Henry Ford suutis auto vaid 90 minutiga kokku panna. Nüüd teevad robotid sama töö ära 70 minutiga, aga nad on tehastes nagu puuris kinni. Tööstused on tänapäeval nagu robotite loomaaiad – järgmine samm on robotite puurist valla laskmine ja igapäevaelus rakendamine,» selgitas järgmisel päeval Saksa tööstusrobootika firma KUKA asepresident Dominik Bösl. Tema esitluse ajal kätles ülitäpseteks liigutusteks võimeline robot firma arendusosakonna juhiga.
Ulme ei ennustanud meile, et kliima võiks muutuma hakata või et inimesed võiksid hakata suitsetamise tagajärjel kopsuvähki surema. Inimsarnased robotid on aga ulmes korduv motiiv.» - Plymouthi Ülikooli kognitiivsete süsteemide ja robootika professor Tony Belpaeme.
Idufirmade ja kogu maailma ühendavate tehnoloogiliste süsteemide entusiastile võib robotite revolutsioon näida kui järgmine loogiline samm kuldse progressi teel. Tehnoloogiaskeptikud aga kardavad ohtlikku hüpet düstoopsesse maailma, mis võib päädida koguni inimeste ebavajalikuks osutumisega.
Omad põhjendused on olemas nii hirmudel kui ka lootustel, kuid üks on selge – pealetungiv robotite revolutsioon toob endaga kaasa määramatust ning rohkelt juriidilisi ja sotsiaalseid probleeme.
Eestis tõstatus üks selline küsimus hiljuti, kui Postimees avaldas lugeja küsimuse, kas pakiveorobotile tuleb ülekäigurajal teed anda nagu inimesele. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vastus: praeguse seaduse järgi ei erine ilma saatjata robot muudest objektidest, nagu kividest või kohvritest. Pakirobotite-teemaline seadusemuudatus olla aga juba ettevalmistamisel. Rahvusvahelise haardega ettevõtete jaoks ei pruugi üksnes Eesti seadusest aga piisata.
Möödunud nädala neljapäeval teatas ka rühm europarlamendi liikmeid resolutsiooniga, et tormilisel kiirusel areneva robootikavaldkonna jaoks on vaja ühiseid reegleid, eetikastandardeid ja vastutuse võtmise võimalusi. Mis raporti antud signaalist saab, näitab aeg, kuid igal juhul on selle valmimine märk vajadusest inimkonna ja robotite muutuvat suhet uutmoodi mõtestada.
Raporti töörühma liikme Kaja Kallase sõnul algas arutelu ühiste reeglite üle juba kaks aastat tagasi peamiselt selleks, et vältida ühisturu killustumist valdkonnas, mis tegelikult piire ei tunne. Lihtsamini öeldes, et Eesti pakirobotite tootja saaks koos tuhandete teiste robootika-idufirmadega olla kindel kõigi ühenduse liikmesriikide puhul kehtivates ühistes mängureeglites. Või teistpidi, kui igas riigis kehtivad erinevad reeglid, kas siis peab nutiauto iga kord, kui riigipiiri ületab, endale uue tarkvara paigaldama? Mis saab, kui üks riik lubab autonoomse sõidukiga sõita ka alaealistel, teine aga ei luba?
/nginx/o/2017/02/22/6366239t1he073.jpg)
Autojuhi ja pakiroboti küsimus ilmestab kogu robotite valdkonda ja küsimusi on siin veelgi. Kes vastutab, kui veetav pakk saab viga? Kuidas peaks valiku langetama isesõitva auto tehisintellekt? Kui selline auto veab inimest, siis mida tohib selle kompuuter meie kõnest ja käsklustest meelde jätta? Kes ja kuidas tohib neid andmeid kasutada? Ja kõige tipuks, mida teha, et hoida koos ühiskonda, milles aina suuremat osa tööst hakkavad tegema robotid?
Need on vaid näited küsimustest, millega inimkond ja enamik arenenud riikidest uue tehnoloogilise revolutsiooni eelõhtul silmitsi seisab.
Kõige ulmelisema lahendusena vastutuse küsimusele on välja käidud robot kui nn kolmas isik füüsilise ja juriidilise isiku kõrval. Robotisikuga kaasneks juriidiliselt teatud trahvifond, millest makstaks kinni ka tekkivad kahjud. Erilist toetust ei näi sel ettepanekul otsustajate seas aga olevat.
/nginx/o/2017/02/22/6366189t1h6d62.jpg)
Lisaks juriidilistele probleemidele tekib siin aga ka hulk eetilisi, ütles ajakirjanikele korraldatud seminari peaesineja, Plymouthi ülikooli kognitiivsete süsteemide ja robootika professor Tony Belpaeme: «Kui ma näiteks ütlen oma autole, et ta sõidutaks mu poodi, siis kas näiteks kaubandusketil tohiks olla ligipääs sellele juhisele? Kas auto suunamine teatud poodidesse peaks olema lubatud?»
Konkreetsete tehnoloogiliste probleemide kõrval seisavad ees aga ehk suuremadki sotsiaalsed väljakutsed. Keegi ei kahtle, et robotite revolutsioon toob kaasa jõukuse ja turvalisuse (valdav osa tõsistest õnnetustest on põhjustatud inimlikust eksimusest) üldise kasvu, kuid mida tähendaks see sotsiaalselt? Probleemina nähakse, et peamiselt asendatakase selle muutuse käigus robotitega just keskmise ja madalama sissetulekuga inimesed. Sellise trendi süvenedes loob robotite revolutioon aga uue lõhe rikaste ja vaeste vahele, kinnitavad nii eksperdid kui teemaga tutvunud seadusandjad.
/nginx/o/2017/02/22/6366119t1h1022.jpg)
«Kui me ei loo juba praegu vajalikke sotsiaalse kindlustuse süsteeme, on väga võimalik, et see lööb meie ühiskonna lõhki. Kui me praegu ei reageeri, peame varsti silmitsi seisma väga paljude väga pahaste inimestega,» ütles variraportöör Max Andersson Rootsist.
Kuidas võimalikule lõhenemisele reageerida, ei ole veel selge, kuid robotite poolt lõhki kistava ühiskonna kontekstis näib, et Eestis pigem veidrusena näiv põhipalga idee on ka Brüsselis sisenemas peavoolu ja jõudmas tõsistesse aruteludesse: kui robotid teevad töö, peab nende loodav hüve kuidagi inimesteni jõudma. Samamoodi on laual ka nn robotite tehtava töö maksustamine, mida on hiljuti avalikult toetanud ka Bill Gates.
«Olukord, millega me silmitsi seisame, on väga keerukas ning me peame arutama kõiki võimalusi, ka põhipalka. Usun, et tänase veokijuhi lapselaps on kindlasti tarkvarainsener. Mis saab aga vahepealsetest põlvkondadest, on juba keeruline küsimus. Kahtlemata tuleb robotite ühiskond, kus inimlikku eksitust on vähem, turvalisem ja puhtam, kuid me peame selleni kuidagi välja jõudma,» selgitas Viola ees seisvaid sotsiaalseid probleeme.
«Praegul on meil küll olemas teatud seadused tehnoloogia ja vastutuse kohta, mis võivad enamikul juhtudel ka piisavad olla, aga juba lähitulevikus hakkame nägema roboteid, mida olemasolevad seadused ei kata. Oleme selle tehnoloogilise muutuse hakul ainulaadses olukorras, kus me mõtleme võimalikele tagajärgedele juba enne nende kätte jõudmist. See on võrratu võimalus ja suurepärane aeg elus olla,» kommenteeris seaduste vajadust Brüsselis korraldatud seminari peaesineja, Plymouthi ülikooli kognitiivsete süsteemide ja robootika professor Tony Belpaeme.
«Ma ei tea, miks see niimoodi on, aga ehk on asi selles, et ükski teistest senistest tehnoloogilistest probleemidest ei ole ulmekirjanduses niivõrd kandev teema olnud? Ulme ei ennustanud meile, et kliima võiks muutuma hakata või et inimesed võiksid hakata suitsetamise tagajärjel kopsuvähki surema. Inimsarnased robotid on aga ulmes korduv motiiv. Läbi aegade oleme näinud küll erinevaid roboteid,» ütles Belpaeme.
/nginx/o/2017/02/22/6366213t1h5bf9.jpg)
Näiteks kippusid tema sõnul 1950. aastate filmiplakatitel ja raamatukaantel tihtipeale olema teadvusetuid naisterahvaid kätel kandvad hiigelrobotid, hiljem ilmusid avalikkuse ette juba kasulikud majapidamisrobotid ja õudsed hävitajad. Ulmekirjanduse mõju tuuakse Frankensteini ja teiste tuntud teoste näitel välja ka raporti sissejuhatuses.
«Tegelikult ei ole robotid ju head ega halvad, nad peavad lihtsalt kasulikud olema – meie töö on hoolitseda selle eest, et nad seda ka on. Selles osas on raportiga algatatud arutelu väga tänuväärne,» ütles Belpaeme. «Küll aga muretsen ma selle pärast, kas tulev seadus on tulevikukindel. Praegu areneb tehnoloogia ju meeletu kiirusega ja me ei tea, mis juhtub kümne aasta pärast. Seaduse mõttes on see aga väga lühike aeg. Mis saab veel 20 aasta pärast?»
Et robotitest rääkides tuleb jääda kahe jalaga maa peale ja näha neis siiski tööriista, rõhutas ka robootikatööstuste esindusorganisatsiooni EURobotics asepresident Rainer Bischoff. Tema sõnul saadab kogu seadusloomet ulmevisioonide mõjul oht iseenda varjust üle hüpata.
«Hetkel hakkame reguleerima asju, mida me tegelikult veel valmistadagi ei oska. Igapäevases käibes olevad ja inimesega suhtlevad robotid on prognooside järgi võimalikud ehk 15 või 20 aasta pärast, kuid sama räägiti ka aastal 2000. Võimalik, et kogu arenguga läheb veel sada aastat. Kardan, et inimeste ettekujutus robotitest tuleneb suuresti ulmefilmidest või USA ja Aasia tootjate turundusest,» ütles Bischoff.
/nginx/o/2017/02/22/6366231t1hfa58.jpg)
Roboteid tuleks tema sõnul mõista kui inimeste abistajaid ja kaitsjaid, seda eriti vananeva ühiskonna kontekstis – kui töökäsi on vähem, peavad «robot-kolleegid» Bischoffi nägemuses suutma tühimikku täita. See ei tähenda aga, et tegemist oleks kohe intelligentsete masinatega. Näiteks Euroopas juba mõnda aega populaarsust kogunud vanureid põetavate robotite ideed on tema sõnul suuresti valesti mõistetud. Palju realistlikum on, et kasutusse tulevad robotid, mis kergendavad hooldajate tööd, tuues näiteks kohale toidu ja jättes niimoodi hooldajale rohkem aega tegeleda inimese endaga.
Ometigi ei tee see nii-nimetatud robotkaaslaste arendamist olematuks. Näiteks on Itaalias praegu katsetamisel vanurite hooldajarobot GiraffPlus, mis ei kasuta küll veel tehisintellekti, kuid on siiski pigem inimesele hooldaja eest. Tehnoloogia arenedes ei ole mingit pidi võimatu, et kõnelev tehisrobot sellisessegi kasutusse jõuab.
Sellise arengu suhtes on ka tehisintellektide arendamisega tegelev Tony Belpaeme aga väga ettevaatlik. Just siin tuleks tema sõnul väga tähelepanelikult sotsiaalseid tagajärgi silmas pidada.
«Mida arvata robotitest, kes on vanuritele justkui kaaslase eest? Arvan, et see on väga halb mõte, kuna siis tekib kiusatus mõelda, et mu vanal emal on ju robot seltsiks ja ehk ei ole siis see nädalavahetus vaja talle külla minna. Selline muutus viiks inimliku kontakti ohtlikult väheseks. Üksindus on vanemate inimeste seas niigi suur probleem ja oleks väga halb, kui me seda tehnoloogiaga veelgi suurendaksime,» ütles Belpaeme.
Kui robootikavaldkond üldisemalt on fantastikast vaid inspireeritud, siis üks robotite «käitumisreeglite» tüvitekste on otseselt ulmekirjaniku sünnitis. Asimovi reeglitena tuntud reeglid pärinevad ühe ulmekirjanduse olulisema autori Isaac Asimovi 1942. aasta lühijutust «Nõiaring» (eesti keeles 1965). Algversioonis on reeglid järgmised:
Hiljem lisas Asimov veel ka neljanda reegli, mis eelneb tema nägemuses aga kõigile kolmele:
Need reeglid on saanud üheks enim tsiteeritud eetikaprobleemide lähtekohaks robootikavaldkonnas ja on ka ELi raporti esimene üldpõhimõte. Küll aga on nüüdisaegne tehnoloogia liiga keerukas, et nende reeglite järgi toimetada saaks, ütles Plymouthi ülikooli professor Tony Belpaeme.
/nginx/o/2017/02/22/6366147t1h1691.jpg)
«Kui mõelda, et need reeglid kirjutati 1942. aastal, siis tuleb tunnistada, et Asimov oli vapustav ja tema seadused samuti. Tänapäeva jaoks ei ole need aga enam piisavalt head – nendest ei saa enam lähtuda,» ütles Belpaeme. «Kuidas teab näiteks robot, mis on inimene või millised tema teod võivad inimesele kahju teha? Kui robot ei tohi inimest kahjustada, siis kuidas on lugu vara või keskkonnaga?»
Tema sõnul ei ole praegu ka paremaid reegleid kusagilt võtta. Aegade jooksul on erinevad kirjanikud ja teadlased küll üritanud uusi reegleid luua, kuid ühtegi head raamistikku ei ole seniajani välja käidud. «Sellepärast ongi meil vaja arutelu võimalikult paljude inimestega: teadlaste, poliitikute, ajakirjanike ja filosoofidega. Loodan, et europarlament suudab sellega hakkama saada,» ütles Belpaeme.
Lisaks on aegunud ka roboti definitsioon. Nimelt eeldavad nii Asimovi reeglid kui ka europarlamendi raport, et robot on selgelt oma füüsilise keha, aju ja sensoritega asi. Kui tänapäeva robotite puhul võib see veel niimoodi olla, siis tulevik on hoomamatult läbipõimunud süsteemide päralt.
«Tuleviku robotitel võib olla füüsiline kuju, aga samamoodi võib robotiks lugeda nutimaja või isesõitvat autot. Uute robotite sensorid võivad olla nende enda keha peal või ka kaugel laiali. Ta võib kasutada satelliidiandmeid ja koodi, mis jookseb serveris Lõuna-Aafrikas, kuid hoiustab andmeid hoopis Ameerikas. Kogu süsteem on laiali jaotatud, aga robot eeldab, et robot on üksüheselt käsitletav asi. Tihti küsitakse minult, et mis on robot. Enamasti ütlen siis, et näidake mulle masinat ja ma ütlen, kas see on robot. Definitsiooni loomine on siin äärmiselt keeruline.»
Raportis tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportöör Kaja Kallas selgitas, et raporti koostamisel kerkis definitsiooni küsimus korduvalt, kuid lõpuks jäeti see teadlikult välja.
«Definitsiooniga on probleem, et see on kompleksne teema. Kas peab ülde andma mingi ühise roboti või tehisintellekti definitsiooni või on see võimatu? Kui sõnastada asi liiga kitsalt, siis jääb väga palju välja. Kui aga liiga laialt, siis jääks definitsioon mittemidagiütlevaks. Samas käib kogu arutelu ju siiski nende asjade funktsioonide ja tekitatavate probleemide üle ja nii tulebki kogu teemale tegelikult läheneda ikkagi probleemipõhiselt,» ütles Kallas.
Kuidas aga reguleerida seninägematu kiirusega arenevat tehnoloogiat? Niinimetatud «tulevikukindlus» on probleem, mille üle väljendasid muret nii Kallas kui ka Belpaeme.
:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)