Anto Raukas: teadusest ja ebateadusest

Akadeemik Anto Raukas Foto: Marina Puškar

19. jaanuari 2017 Nature’s sai sõna biomeditsiini ja ühiskonna (vaheliste suhete) professor Bart Penders Maastrichti ülikoolist. Tema tööks on analüüsida, kuidas teadlaste koostöös sünnib uus teadmine, kuidas tekib usaldus selle vastu ning kuidas saab teisi ühiskonna liikmeid kaasata teadmiste- ja usaldusloomesse.

Teaduse ja ühiskonna vahelised (sõltuvus)suhted on äärmiselt delikaatsed ja tihedalt läbi põimunud, kirjutab dr Penders. Mõlemad osapooled kujundavad pidevalt teineteist – loodetavasti paremaks, aga vahel ka halvemaks. Mõlemal on võõrandamatu õigus avaldada oma arvamust.

Kuigi kõik arvamused pole võrdselt usaldusväärsed ei saa teadus võimumängude abil kellelegi oma tõdesid peale suruda. Seetõttu ei tohi teadlased asuda tsensorite rolli, nagu soovitab Phil Williamson (Nature, 8.12.2016). Bart Pendersi sõnul saab ühiskonda veenda ainult nn sümmeetrilise ja avatud suhtlemise kaudu. Akadeemik Anto Raukas markeerib teaduste akadeemia, ajakirjanduse ja riigijuhtide rollid selles kontekstis.

«Eesti entsüklopeedia» defineerib teadust kui tegevust, mille eesmärk on uute, tunnetuslikult ja praktiliselt oluliste teadmiste saamine ja rakendamine ning juba olemasolevate teadmiste töötlemine, kasutamine ja säilitamine. Eesti on kõrgeltarenenud teaduse kodumaa. Seda enam tekitab hämmastust ebateaduse vohamine. Selle markantne näide on Nabala looduskaitseala loomine, kus eelistati geoloogilistele uuringutele vitsa- ja pendlimeeste fantaasiat. Seal leiduvat kaheksa maa-alust jõge, millest kuus avanevat Paekna allikajärves. Ühegi sellise «jõe» olemasolu pole geoloogiliste uuringutega tõestatud. Nende silmusekujulised voolusängid kulgevad ebaloogiliselt ning nn Lutsa maa-alune «jõgi» voolab väidetavalt lausa ülesmäge.

Meie ajakirjanike õpetaja ja «vanaema» Marju Lauristini püüdlustest hoolimata on praeguseks tööturule jõudnud suur hulk teaduses ebakompetentseid või, veel enamgi, teadusvaenulikke ajakirjanikke. Ajakirjandusega kokku puutunud teadlased teavad, kui raske on leheveergudele pääseda analüüsivate artiklitega ja kui lihtsalt juhtub see rumalust täis lugudega. Toome ära vaid paar näidet. Mullu detsembris avaldas Õhtuleht retsepti, kuidas täiskuu ajal kodus väekaid kanaleid kristallide ja taimedega avada. Selleks soovitati punase küünla ümber asetada kaneelipulk, roosa kvarts ja Botswana ahhaat ning teha seda kõike perepildi taustal. Sellele lisaks tasuks voodi peatsis suva vasaku voodijala külge siduda punane lips ja põletada halli küünalt. Suuremat rumalust mõnesse lausesse peita on praktiliselt võimatu.

Kuidas mõõta mõõtmatut?

Teine tuntud selgeltnägija kinnitas, et 2017. aastal tuleb palju abielurikkumisi. Ometigi ei defineeri ta mõisteid «palju» ja «vähe» ning ei selgita, kuidas üleaisalöömisi saaks kokku lugeda või muul moel usaldusväärselt mõõta. Seetõttu ei saa me kunagi teada, kas abielurikkumisi on 2017. aastal rohkem või vähem kui eelmisel aastal. Eks on lihtne ennustada seda, mida ei ole võimalik kontrollida. Pealegi vale unustatakse kiiresti.

Jean-Jacques Rousseau’le kuulub arvamus, et teadused leiutas jumal, kes vihkas inimlikku rahu. Teadlased on maailmaparandajatena ohtlikud ja seetõttu vihkavad neid ka diktaatorid. Samas on see lühinägelik poliitika. Võtame kasvõi Thomas Alva Edisoni ligi 1300 patenti, mille kasutamise mõju oli juba tema eluajal ligikaudu 3,5 miljardit dollarit. Sealjuures oli tollane USA dollar praegusest oluliselt väärtuslikum.

Teadusel on ka teine oluline funktsioon – rumaluste ärahoidmine. Omaaegne Eesti NSV Teaduste Akadeemia president Karl Rebane rõhutas korduvalt, et teaduste akadeemia tähtsaimaks ülesandeks on suurte rumaluste ärahoidmine, ja seda omaaegne akadeemia ka suutis. Praegu pole see enam õnnestunud. Pole selge, kus pudelikael on, ent Nabala looduskaitseala loomise puhul teaduste akadeemia kiri peaministrini ei jõudnud.

Ükski väikeriik ei suuda olla edukas kõigis teadusvaldkondades ja lahendada kõiki maailmateaduse probleeme. Seetõttu on meil juba ammu kindlaks määratud võtmevaldkonnad, kuhu suunatakse nii materiaalsed kui ka inimressursid. Seda tüüpi valikud on alati tülisid tekitanud, kuid juba rohkem kui 15 aastat tagasi kokku lepitud põhimõtted vaidlust ei tekita. Juba esimeses Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegias 2002–2006 oli üldeesmärgiks teadmiste baasi uuenemine ja ettevõtete konkurentsivõime kasv, strateegilisteks põhimõteteks aga ühiskonna tasakaalustatud areng, elu- ja looduskeskkonna säästlik areng ja teaduse eetilisus.

Tahaksin rõhutada just viimast, sest teadus on kultuuri tähtsaimaid osiseid ja teadmuspõhise maailmavaate vundament. Isegi kui vaene riik ei suuda oma teadust vajalikul tasemel finantseerida, on teaduse eetilisuse tagamine ja ebateaduse vohamise peatamine meile jõukohane. See peab alguse saama riigi juhtimise tipust: presidendist, valitsusest ja riigikogust. Muutuma peavad ka massiteabevahendid, kasumi teenimine on vajalik, aga tõde peaks olema sellest kallim.