/nginx/o/2017/02/06/6317347t1ha489.jpg)
Maad kaitsev magnetväli on hakanud käituma ebatavaliselt. Paljud praegused anomaaliad viitavad, et ees võib olla magnetpooluste vahetumine.
Kas Maa magnetvälja anomaalia vihjab saabuvale pooluste vahetumisele? (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maa magnetväli on üks nendest asjadest, millest me kõik sõltume, kuid mille olemasolust me oma igapäevases elus üldse teadlikud ei pruugi olla. Ometigi oleks elu Maal ilma selle planeeti pommitava kosmilise kiirguse mõju tõttu praktiliselt võimatu. Seejuures on nn magnetosfäär väga stabiilne. Viimasel ajal on aga ilmnenud palju märke, mis viitavad selle ümberpöördumise võimalusele.
/nginx/o/2017/02/06/6317351t1h816c.jpg)
Tegemist on tuhandeid aastaid loodusliku protsessiga, mille käigus magnetväli nõrgeneb ja vahetab poolusi – põhi saab lõunaks ja vastupidi. Sellised «ümberlülitamised» toimuvad Maal küllaltki harva – viimane leidis aset näiteks 780 000 aastat tagasi. Sellisel juhul ei pöördu mitte kõik korraga lihtsalt varasemaga võrreldes peegelpilti, vaid magnetiväli killustub ning nõrgeneb.
Viimase 160 aasta mõõtmised näitavadki, et väljal on tugevus stabiilselt vähenenud. Kõige suurem kahanemine toimub seejuures lõunapoolkeral asuvas piirkonnas, mida geofüüsikud kutsuvad Lõuna-Atlandi anomaaliaks. Seal on magnetväli võrreldes normiga niivõrd nõrk, et on koguni muutumas ohtlikuks selle kohal lendavatele satelliitide elektroonikasüsteemidele.
Muutus viitaks justkui eelseisvale pooluste vahetumisele, kirjutavad Rochesteri Ülikooli geofüüsik John Tarduno ja geograaf Vincent Hare The Conversationis. Kui selline stsenaarium peaks tõepoolest tõeks saama, võib see halvata meie kommunikatsioonisüsteemid ja nihutada paigast ka virmaliste esinemise piirkonnad. Pooluste vahetumisele eelnev nõrgenemine võib aga lasta Maale ohtlikus koguses kosmilist kiirgust.
Praeguseks on teada, et magnetvälja suunda ja selle arengut määravad Maa välistuumas voolavad vedela raua vood, mis joonduvad üldiselt ühtses suunas, võimaldades ka ülemaailmselt ühtse magnetvälja teket.
Tänapäevaste satelliitandmete abil saab hinnata ka nende voogude suunda. Selliste analüüside tulemused näitavad aga midagi sootuks üllatavat. Nimelt on Lõuna-Atlandil hiiglaslik ala, kus magnetväljapolaarsus on risti vastupidi üldise globaalsega. See ümberpööratud polaarsusega piirkond on ka suuresti Lõuna-Aafrika anomaalia nõrga magnetilisuse põhjustajaks.
Kuna viimati toimus magnetiliste pooluste pöördumine teadaolevalt 780 000 aastat tagasi ja me teame, et viimased 160 aastat on välja tugevus kahanenud, vaevab teadlasi küsimus, mis toimus enne seda.
Vastused savis
Sellele küsimusele vastuse leidmiseks pidid geofüüsikud ühendama jõud ootamatute liitlaste, ajaloolastega ning pöörama koos pilgu muistsetele saviplaatidele. Nimelt oli Zimbabwes ja Botswanas aastatel 1000-1600 elanud hõimudel kombeks viljakusriituste käigus teha tuld savist viljahoidlates. Kuuma mõjul kaotasid nende põhjal asuvad plaadid aga algse polaarsuse ja omandasid sellele ajale omase kuju.
Selliste põrandaplaatide analüüsimisel loodigi esimest korda maailmas Aafrika arheomagnetiline ajalugu. Tulemused näitavad, et 1300. aasta paiku nõrgenes piirkonna magnetväli sama kiiresti kui tänapäeval. Seejärel hakkas tugevus taas kasvama, kuigi palju aeglasemalt. Teadlased järeldavad, et nõrgenemistsüklid peaksidki järelikult toimuma ligi 700-aastaste tsüklitega.
Sellise asjaolude kokkulangemise taga peab teadlaste sõnul olema Aafrika-aluse vahevöö eripära, mis muudab raua voolamist välistuumas, põhjustades niimoodi selles piirkonnas magnetilisuse ja polaarsuse kõikumist. Enamasti kasvavad sellised «ümberpööratud» magnetilisusega laigud kiiresti, aga taastuvad aeglaselt. Vahel võib aga juhtuda, et kasvamine toimub nii kiiresti, et algatab pooluste vahetumisega lõppeva ahelreaktsiooni.
Kui varem arvati, et magnetvälja «segi löövad» häired võivad saada alguse ükskõik kus, siis Tarduno ja Hare uuringust selgub, et need koonduvad ikka pigem kindlatele geoloogilistele aladele. Kas magnetväli taastub praegusest nõrgenemisest või hoiab jätkuvalt pooluste vahetamiseni viivat nõrgenemise kurssi, ei oska aga keegi veel öelda.