Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
/nginx/o/2017/01/26/6282001t1he6e4.jpg)
Näitusel «Müstiline ürgmeri» kohtuvad Eesti lubjakivis säilinud muinasloomad ja ookeaniavastaja Jacques Costeau filme meenutav müstiline veealune maailm.
Seintele kuvatud animatsioonidel saab vaataja läbi teha ajarännaku Eesti geoloogilises ajaloos varasest ediacara’st (635–541 miljonit aastat tagasi) kuni tänapäevani. Saali tonaalsus ja seal kuvatavate loomade liikumised meenutavad omamoodi ürgaegset versiooni prantsuse ookeaniuurija Jacques Cousteau loodusfilmidest. Kuidas aga sai kivist liikuv pilt?
/nginx/o/2017/01/26/6282013t1h8c1d.jpg)
«Nagu ütles kadunud [geoloog] Enn Pirrus, räägivad kivid nendega, kes oskavad kuulata,» selgitab näituse üks kuraatoritest ja loodusmuuseumi geoloogia osakonna juhataja Sander Olo. «Geoloogidel, täpsemini paleontoloogidel, on see tarkus olemas. Kui me näiteks võtame mõnes Eesti paljandis fossiili kätte, siis tekibki meie vaimusilma midagi sellist, nagu nüüd siin näeme: milline oli loom ise ja milline võis olla tema elukeskkond.»
/nginx/o/2017/01/26/6282009t1h7449.jpg)
Näituse mõte ongi kuvada geoloogidele kangastuv pilt seinale ja näidata, et kivid ei ole lihtsalt kivid, vaid nendeski peitub teatud ajalugu.
Samal ajal, kui sellest räägime, ilmub ordoviitsiumi (485–444 miljonit aastat tagasi) elustikku kujutavale seinale alguses aeglaselt ja uimaselt ujuv pikergune nautiloid, kes teeb siis aga järsu liigutuse, haarab oma kombitsatesse mööda merepõhja ukerdava tänapäevaseid keldrikakandeid meenutava trilobiidi ja ujub sellega minema.
/nginx/o/2017/01/26/6282017t1h69e2.jpg)
/nginx/o/2017/01/26/6282019t1h4549.jpg)
Taustal hõljub veidra, vihmavarju kuplit meenutava kujuga graptoliitide koloonia. Kuigi olen kunagi aastaid tagasi Tartu Ülikoolis veidi fossiile õppinud, on see esimene kord, kui näen tollal arusaamatu võrgustikuna paistnud fossiilis keha ja kujuga looma.
Varem ei ole Eesti alade ürgseid loomi sellisel kujul animeeritud. Eri otstarvetel on üksikuid loomi küll graafiliselt kujutatud ja liikuma pandud, kuid sellist 3D tehnikas animeeritud ülevaadet ei ole varem tehtud. Töö tugineb ürgloomi uuriva paleontoloogiateaduse teadmistele, mis on tihtipeale juhuslikult tehtud leidude targa kombineerimise põhjal tuletada suudetud.
Tõenäoselt hävis enamik ürgsel ajal elanud loomadest pärast surma, ei kivistunud ega moodustanud ka tänapäeval uurimist võimaldavaid fossiile. Nendest, kes ka fossiliseerusid, on suur osa sadade miljonite aastate jooksul hävinud ning nii on korralikult säilinud loomade leidmine tõeline õnnemäng.
/nginx/o/2017/01/26/6282025t1he099.jpg)
«Kui ei ole terviklikult säilinud fossiili, on kehakuju ja liikuvuse väljamõtlemine hästi keeruline,» tõdeb Olo. «Tihtipeale on settekivimis säilinud näiteks looma kehakuju, aga ei ole jäsemeid, millega ta liikus. Eestis ongi meil loomast säilinud enamasti vaid mõned üksikud fragmendid: sabad, pead, rüüd või muu. Täielikult säilinuid leiame harva. Kui paleontoloog suudab leitud haaratsid kehaga kokku viia ja tõestada, et need kuuluvad samale liigile, siis saab teda juba visualiseerima ning elu täis puhuma hakata.»
Tänu tuhandete maailma geoloogide tööle on olemas piisav teadmine suurema hulga loomade graafiliseks kujutamiseks. Näituse arendustöö algaski kujutatavate loomade väljavalimisega. Pärast algse nn maksimumprogrammi koostamist taandus valik iga ajastu kohta keskmiselt kaheksale loomale.
Valikukriteeriumeid oli mitu, kuid üheks olulisemaks seati, et ühte stseeni ei satuks liiga palju ühelaadseid loomi. Kuna iga kujutatav geoloogiline ajastu kestis kümneid miljoneid aastaid, üritati tõepärasuse huvides vältida ka ühe ajastu eri otstes elutsenud loomade kokku panemist.
Kui need valitud, algas tõeline töö: animaatorid tegid mitu kuud tööd, et saavutada loomade loomulikult näiv ja ka tõepärane liikumine.
Kuigi osa loomade kohta olid olemas välismaal valmis tehtud ja hõlpsasti sisseostetavad toorikud, mille põhjal vajaminevaid liike mudeldada, tuli nii mõnigi ise valmis teha. Mis aga veel keerulisem: tuli paika panna ka miljoneid aastaid tagasi elanud loomade liikumisviisid.
/nginx/o/2017/01/26/6282027t1hbac1.jpg)
«Liikuvus oligi üks kogu näituse suurematest väljakutsetest,» selgitab animatsioonide üks autoritest Jaagup Metsalu. «Näiteks [ordoviitsiumi seinal kujutatavate tänapäevaseid kalmaare meenutavate] nautiloidide puhul on võimalik tõmmata paralleele tänapäevaste analoogsete liikidega. Oluliselt liikuvamate ja detailsemate meriskorpionite ja trilobiitide puhul on olemas mujal maailmas loodud animatsioone, mida sai samuti jooksvalt kasutada, aga loomulikult oli siin palju tõlgendamistööd.»
Parima võimaliku tulemuse saavutamiseks konsulteerisid animaatorid pidevalt näituse kuraatorite Kairi Põldsaare ja Sander Ologa ning Tartu Ülikooli paleontoloogi Oive Tinniga, kuid neis küsimustes, kus selget teaduslikku konsensust ei leitud, tuli langetada julgeid otsuseid.
/nginx/o/2017/01/26/6282033t1hb10c.jpg)
«Näiteks meriskorpionitega olemegi mõnes mõttes ülejäänud maailmale kinda heitnud – väidame, et nad võisid kasutada merepõhjal kõndimiseks ka oma suuri nn ujujalgu, mille kohta on seni arvatud, et need olid siiski vaid ujumiseks. Siin saime küll palju diskuteerida, aga tuleb välja, et vähemalt ühel autoriteetsel rekonstruktsioonil on kujutatud kõigi viie jäsemepaari jälgi,» ütleb Olo.
Kui liikuvuse ja elutegevuse kohta võib kivististest veel vihjeid leida, siis ei tea me praegu ega saa tõenäoselt kunagi teada, mis värvi nahk või soomused võisid muistsete mereloomade keha katta. Kuigi teatud paralleelid tänapäevaga andsid selle kohta vihjeid, olid näituse kunstnikel nendes valikutes suuresti vabad käed. Kuna suurem osa näituse külastajatest on tõenäoselt lapsed, üritati ka värvid rõõmsamapoolsed hoida ja mitte näidata ürgset keskkonda üleliia õudsena.
Kui ürgmered näevad tõesti välja ehk isegi veidi multifilmilikud ja sõbralikud, siis osutub kõige kõhedusttekitavamaks hoopis stseen pealkirjaga «Tänapäev», kus kalaparved ja rõõmsad pringlid ujuvad keset laevavrakke ja merre heidetud prügi. Möödunud suvel esitas ka grupp teadlasi maailma geoloogiakongressil inimese mõjude tõttu meie planeedile ametliku taotluse kuulutada alanuks uus geoloogiline ajastu – antropotseen ehk inimeste ajastu.
/nginx/o/2017/01/26/6282023t1h1b62.jpg)
«Värvid on tõesti sõbralikumad valitud, aga samas on meil ka mitu päris korralikku eelajaloolist action-stseeni,» naerab Olo ja teatab uhkusega, et devoni ajastu (419–359 miljonit aastat tagasi) rüükalade animatsioonides võib näha ka tõelist ajaloolist hetke: hiljuti «avastatud» esimest kehasisest viljastamist. Teadmine rüükalade sellistest paljunemisviisidest on võrdlemisi uus, pärinedes šoti ja eesti teadlaste 2015. aasta uuringust.
Teistel seintel on näha üks näituse tehniliselt keerulisematest animatsioonidest. Omal ajal Eesti geoloogia sümboliks olnud trilobiit (ordoviitsium) kestub seal sarnaselt tänapäevaste koorikloomadega, kuid satub seejärel parimate loodusfilmide vaimus ootamatult kiskja rünnaku ohvriks. Ürgmeredes kihanud elust saab näitusel pildi küll.