/nginx/o/2017/01/16/6255011t1h8179.jpg)
Avastus lisab tõendust väitele, et inimese kõnevõime ei ole loomariigis sugugi nii ainulaadne kui meile mõelda meeldib.
Kuula: teadlased leidsid paavianide hüüetest inimese kõne analoogi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimese kõnevõime arenemise uurijad on valdavalt seisukohal, et meie loomariigis pea ainulaadne oskus toota erinevaid hääli ja väljendada sellises koguses abstraktseid käsitusi võis välja areneda ligi 70 000 – 100 000 aastat tagasi. Seda väidet täpsemalt uurida on aga keeruline, kuna häälitsused ja kommunikatsioon ei jäta endast teatavasti füüsilisi jälgi nagu fossiilid või tööriistad. See teeb kõnevõime arenemise ka väga keeruliseks uurimisobjektiks.
Kuna inimese ja tema eellaste maistest jäänustest ei ole kõnevõime kohta järelduste tegemine võimalik, on teadlased aina enam pööramas oma pilku meie sugulaste, tänapäevaste inimahvide poole. Selliste uuringute üheks lähtekohaks on, et jagatud anatoomilised tunnused peavad pärinema ühiselt eellaselt. Ajakirjas Plos One avaldatud artiklis uurisidki prantsuse teadlased paavianide «keelekasutust» lootuses leida selliseid sarnasusi.
Nimelt on paavianide kõri inimese omast kõrgemas asendis ning senine oletus oli, et kõri asendi muutus tõi endaga kaasa ka kõnevõime arenemise – kõneks vajalike täishäälikute tootmist seostatakse peamiselt madala kõriga.
Kuula paavianide haukumist ja urisemist siin:
Paavianide keelekasutuse uurimiseks salvestasid teadlased nende erinevates sotsiaalsetes olukordades tehtavaid hääli ning jõudsid järeldusele, et kõriasend ei mõjutagi täishäälikute kõlamist. Samamoodi nagu paljudel inim-imikutel on kõrged kõrid, kuid ka oskus kaashäälikuid välja häälida, oli see oskus ka paljudel kõrge kõriga loomadel.
Pärast salvestuste analüüsimist uurisid teadlased ka loomade kõrisõlmi, kasutades selleks loomulikul teel surnud loomi. Tuli välja, et nende kõrid olid inimese omadega oodatust sarnasemad – häälepaelad olid sama suured ning kõnetrakt oli sama pikk kui inimlastel. Lisaks olid olemas ka samad kõnemehhanisme kontrollivad lihased, mis ka toimivad samadel mehhaanilistel põhimõtetel. Küll aga piirab paavianide keelekasutust häälitsuste suur sarnasus, mistõttu on ka nende võimaliku edastatava informatsiooni hulk oluliselt väiksem kui inimestel.
Paavianide häälitsuse «uahuu» jagasid teadlased häälikute uurimiseks kaheks osaks. Allpool saab neid kuulda:
Kui paavianidel on olemas sisuliselt samaväärne kõneaparaat kui inimestel, siis lükkab see kõnevõime tekkimise ajas miljoneid aastaid tagasi meie ühise esivanemani, kes elas 25 miljonit aastat tagasi.