/nginx/o/2013/09/05/2245133t1hf41f.jpg)
Äsja pärjati nanomasinate loojad Jean-Pierre Sauvage, J. Fraser Stoddhart ja Bernard Feringa Nobeli preemiaga. Mis on aga nanomasinad ja kui väikesed on kõige väiksemad masinad, selgitab keemiaprofessor Margus Lopp.
Keemiaprofessor: nobelistide loodud masinad sarnanevad sõlmedega nööris
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui väikesed on kõige väiksemad masinad? Juba koolis oleme õppinud, et kõik ained koosnevad molekulidest ja molekulid oma struktuuriga annavad ainetele nende omadused. Seega: kõige väiksemad masinad saaksid olla ühe molekuli suurused. Molekul ise võib seejuures olla keskmiselt kogukas, et mahutada ära selle masina sõlmed.
Nagu ikka teaduses lähtus ka värskete nobelistide tegevus huvist asjade olemuse vastu: kuidas suhtuvad omavahel üksikud molekulid; kuidas moodustavad struktuursed molekulide klastrid – kuidas iseorganiseeruvad molekulaarsed struktuurid; kuidas toimub bioloogilistes süsteemides teatavate molekulide äratundmine; kuidas toimivad sümmeetria ja asümmeetria sellistes süsteemides.
Selliste põhiküsimustele vastuse otsimise käigus on tänaste laureaatide poolt loodud keerulise molekulaarsed struktuurid, mis sarnanevad sõlmedega nööris, Möbiuse lehega (leht, millel on vaid üks külg) ja teiste objektidega, mida saab matemaatikas kirjeldada topoloogia terminites.
Nende poolt on loodud ka molekulid, mis võivad töötada nanolülititena, ühendades ja lahutades nanomeetrilises suuruses elektriahelaid. Mõned loodud molekulidest võivad toimida nanomasinatena, mis liiguvad tõepoolest sarnaselt suurtele masinatele ja on võimelised seejuures vedama ka kasulikku koormat – bioaktiivseid ravimimolekule etteantud aadressil organismides.