Sir Martyn Poliakoff: roheline keemia kui tänapäeva Robin Hood

TALLINN, EESTI, 16SEP16 Keemik, Sir Martyn Poliakoff. lt/: Foto: LIIS TREIMANN Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Nädalapäevad tagasi Tallinna Tehnikaülikooli audoktoriks promoveeritud keemik, Londoni Kuningliku Seltsi teadussaadik ja Suurbritannias teaduse populariseerijana tuntud Sir Martyn Poliakoff räägib, miks on oluline, et keemiakatsed jääksid koolitundide osaks ja kuidas keemia saab ressursikitsikuses inimkonda aidata.

- Üks koolihariduse ümber käivatest põhilistest küsimustest on, kas kõik peaksid õppima kõiki aineid ilma erilise valikuta nagu klassikalises koolisüsteemis. Paljud nüüdisaegsed lähenemised väidavad isegi, et selline süsteem tapab loovust.

Minu hinnangul ei ole suurel osal haridussüsteemiga seotud ettepanekutest kuigi tugevat teoreetilist tausta. Kiputakse näiteks põhjaliku tagajärgede analüüsita muutma kogu keemia õppekava.

Keemia teeb keeruliseks see, et tuleb teada teatud hulka fakte. 13–14-aastased on väga hea mäluga. Selles vanuses teatakse tõenäoliselt lemmikjalgpallimeeskonna liikmete nimesid erilise tuupimiseta. Samamoodi on selles vanuses lihtne õppida keemiat.

Millised faktid on olulised ja millised mitte, on muidugi vaieldav. Erinevalt paljudest teistest õppeainetest on keemia palju faktipõhisem.

Üks viis seda mõista on kujutleda maakaarti. Mägises piirkonnas maastikul orienteerumiseks ei ole vaja teada iga mäe täpset nime ja kõrgust. Küll aga tuleb teada, kuidas nad üksteisega seotud on – omada üldist arusaama maastikust, mille põhjal saab orienteeruda ja leida näiteks kodutee. Keemia on suuresti samasugune. Ühendite ja elementide maastik määrab nende käitumise. Kuidas see teadmine saavutada, ei ole alati ilmselge.

- Kas teidki tõi keemia juurde see, et teile õpetati 13–14-aastaselt fakte?

Minu teadlaseks saamise otsustas tegelikult mu isa, enne kui ma seda isegi mäletan. Teadusele hakkasin tähelepanu pöörama, kui olin 14. Ostsin kasutatud keemiaraamatuid ja lugesin need läbi. Ahmisin endasse meeletu hulga tõenäoliselt täiesti kasutuid teadmisi. Seetõttu olin oma keemiaõpetajale väga halb õpilane. Rääkisin tunnis kogu aeg sõpradega ega pööranud talle tähelepanu. Kui mult aga midagi küsiti, siis teadsin alati, millest jutt, ja oskasin vastata.

Mäletan ainult üht korda, kui valesti vastasin. Õpetaja oli väga õnnelik. Saan õpetajaga seniajani hästi läbi.