Etnobotaanik Renata Sõukand: rasketel aegadel on taimetarkus elu küsimus

Renata Sõukand Foto: Jan Seepter

Euroopa Teadusuuringute Nõukogult 1,5 miljoni euro suuruse uurimistoetuse saanud etnobioloog Renata Sõukand seletab, miks taimekasutuse uurimine on eluliselt tähtis.

Mis on teie hinnangul seni Eestis olulisemad saavutused etnobotaanika valdkonnas?

Sõltub sellest, mida mõtlete saavutuste all ja kuidas neid mõõta.

Eestil on oma kompaktsuse, väikese rahvaarvu, suhtelise maaläheduse, rikkaliku etnograafilise ja folkloorse pärandi tõttu Euroopa etnobotaanikas palju kaasa rääkida.

Oleme koos Raivo Kallega analüüsinud ajaloolisi andmeid, mis on olemas tänu Jakob Hurda alustatud rahvaluule kogumisele ja läbi eelmise sajandi kestnud folkloristide ja etnograafide suurele tööle. Suurima ja usaldusväärseima kogu on aga talletanud Eesti esimene etnobotaanik Gustav Vilbaste, kellel oli üle tuhande korrespondendi üle Eesti.

Teaduskirjastuses Springer on lähiajal ilmumas minu ja Raivo Kalle raamat eesti looduslike toidutaimede kasutuse muutumisest läbi kahe sajandi – vähesed rahvad saavad sellist aegrida endale lubada.

Ka tänapäevane taimekasutus on osaliselt dokumenteeritud ja avaldatud kõrgetasemelistes rahvusvahelistes ajakirjades, mis teaduskeeles tähendab, et nad on refereeritud ISI Web of Science’s.

Viimasel kolmel suvel oleme riikliku programmi «Eesti keel ja kultuurimälu 2» ning nüüd ka Eesti Uuringute Tippkeskuse toel teinud välitöid Saaremaal ning järgmisel aastal peaks ilmuma lisaks teadusartiklitele ka Saaremaa taimravi antoloogia.

Viimase kümnendini on enamus etnobotaanilisi välitöid läbi viidud troopilistes vihmametsades kirjata kultuuride seas, otsides inimkonda päästvaid imeravimeid. Osa etnofarmakolooge peab siiani Euroopas etnobotaanikaga tegelemist täiesti perspektiivituks, sest peavad seda kirjandusest mõjutatuks. Eesti-poolsed tööd etnobotaanika vallas on koos mitme erinevatest Euroopa nurkadest pärit kolleegidega maailmale tõestanud, et etnobotaanikal on inimkonnale pakkuda enamat kui müütilise imeravimi otsimine.

Etnobotaanika kui teadusharu võib paljudele lugejatele võõrana tunduda. Kuidas ise tavaliselt oma eriala seletate?

Etnobotaanika kui teadus uurib, kuidas erinevate kultuuride inimesed taimi kasutavad, klassifitseerivad, nimetavad, kuidas nendesse suhtuvad ja muud sellist. Lihtsustatult võib öelda, et etnobotaanika uurib inimeste ja taimede vahelisi suhteid. See on võrdlemisi noor eriala – esmakordselt defineeritud 19. sajandi lõpus - , mis kasutab nii humanitaar- kui loodusteaduste meetodeid, põimib neid kokku ja sünteesib endale vajalikku.

Mis teid selle teaduse osas paelub?

Mind on lapsest peale huvitanud taimede kasutus. Mu ema, kes oli hariduselt keemik, tundis teema vastu huvi, korjas taimi ja ravis nendega hobi korras ning peamiselt raamatutele tuginedes nii meie peret kui ka tuttavaid. Kui tulin ülikooli farmaatsiat õppima, kirjutasin oma esimese kursusetöö naistepuna kasutusest Eesti Kirjandusmuuseumi materjalide põhjal. Et mõista, kui keeruline on tegelikult arhiivimaterjalide tõlgendamine, taimede tuvastamine ja kogu rahvameditsiini süsteem, kulus aga kaugelt üle kümne aasta pidevat tööd. Ju siis on see minu kutsumus, kui ma kõigi raskuste kiuste niimoodi ühe teemaga tegelenud olen. 

Loodavas etnobotaanika keskuses hakkate uurima, kuidas mõjutavad sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised tingimused taimekasvatust. Kui palju seda praegu uuritud on ja mida me teame?

Majanduse ja sotsiaalse olukorra mõju on uuritud omajagu, aga senistes järeldustes on palju oletuslikku, sest selliseid mõjusid testida on väga raske ja mitmed mõjud kas võimendavad või tühistavad üksteist. Üks (projekti taotluse – K.M.) retsensent tõi esile, et mitmed minu püstitatud hüpoteesid tunduvad väga loogilised ja justkui iseenesest mõistetavad, aga tegelikkuses pole neid keegi kontrollinud ja ilma kindlate andmeteta ei saa teaduses midagi väita.

Inimesed võivad ju arvata, et milleks raisata raha, kui asi on niigi selge, aga kui oletuslikele järeldustele tuginedes võetakse vastu valed otsused, võib kahju olla oluliselt suurem, kui see raha, mis oleks läinud uuringutele. Toon lihtsa näite. Oleks loogiline eeldada, et majanduslik heaolu ja tugev tervishoiusüsteem vähendab taimede raviks kasutamist, sest haigusi saab ravida lihtsamalt ning ilma erilisi teadmisi omamata. Samas näeme ka meie ühiskonnas, kus tervishoiusüsteem on üks tugevamaid ja paremaid isegi Euroopa keskmisega võrreldes, et taimi kasutatakse raviks väga intensiivselt. Ravimtaimeraamatute valik poodides on lai, neid ostetakse ja loetakse suure huviga.

Poliitilisi mõjusid – nagu näiteks tsentraliseeritust – sisuliselt ei olegi taimekasutuse puhul uuritud. Sedagi on raske teha, sest on vaja tabada õiget hetke ja omada piisavas koguses võrreldavat materjali. 

Kes on need rahvad ja taimed, mida uurima kavatsete hakata?

Rahvaid ma hetkel veel ei avalikustaks – natuke põnevust võiks ikka jääda tulemuste selgumise ajaks. Tegelikult ei ole sellel ka olulist vahet, kas uuritakse üht või teist rahvakildu, sest me hakkame otsima rahvuseüleseid mustreid, mitte konkreetseid, ühele rahvale omaseid kasutusi. Need tulevad möödaminnes nagunii. Nii palju võin öelda, et tegu on endise NSVLi territooriumiga ning sellega piirneva alaga.

Me ei hakka uurima ka konkreetseid taimi, vaid taimekasutuse süsteemi – komplekselt taimede kasutamist inimeste ja loomade raviks ning toiduks - , aga ka suhtumist taimedesse ja nende kasutamisesse. Loomulikult dokumenteeritakse selle käigus kõikide võimalike taimede kasutusviisid, aga see ei ole eesmärk omaette. Vaatame tänapäeva ja minevikku, arvestame arhiiviallikaid, populariseerivat kirjandust ja võimalusel kaasaegseid meediakanaleid. Uurime kõrge kirjakultuuriga rahvaid, kelle taimekasutusse on kirjasõna jätnud olulise jälje.

Mis võiksid olla selliste uuringute olulisemad praktilised väljundid?

Taimed on inimese elu alus. Meie sööme neid ja neid söövad ka loomad, keda meie sööme. On küllalt hirmutav teada, et vaid 12 taime annavad 75 protsenti maailma toiduvarudest. Neist peamised kolm on nisu, riis ja mais. Ulatuslik kliimamuutus, kahjurid ja haigused võivad üsna lühikese ajaga teha kultuurtaimede hulgas suurt hävitustööd. Tänu mitmekesisusele ja suuremale valimile on looduslikud taimed on sitkemad ja muutustele vastupidavamad, kuid taimede olemasolust üksinda ei piisa. Neid peab ka oskama kasutada. Millal korjata, kuidas töödelda, kuidas säilitada, millal või mis puhul tohib kasutada ja palju muud sellist, on teadmised, mis ei teki iseenesest.

Seetõttu on hea, et inimesed kasutavad looduslikke taimi, sest siis on olemas teadmiste reservuaar juhuks, kui mingil põhjusel peaks tekkima vajadus iseseisvalt hakkama saada, olla ilma välise abita kasvõi lühikest aega.

Inimkonna ajaloos on rahulikke aegu olnud vähe ja üsna lühidalt. Eestis on küll kasvanud mitu põlvkonda, kes ei ole näinud ei sõda, suuri looduskatastroofe ega nälga, kuid loota, et oleme jõudnud paradiisi ajastusse oleks siiski ennatlik. Sestap on oluline, et rahva hulgas ringlevad taimekasutusalased teadmised oleks adekvaatsed, tervisele ohutud ja loodushoiu suhtes jätkusuutlikud ning et neid oleks piisaval hulgal inimestel. Kui saame oma küsimustele vastused, oleme astunud sammukese lähemale vastustele, mis aitavad seda kindlustada.